Tavaliselt on meil toit fookuses aprillis, mil tähistame mitmekesisuse päeva ja seda, kuidas erinevate rahvaste köögid ja kultuurid pakuvad põnevaid avastusi. Samas inimeste aastaringile mõeldes pole toidumaailmas olulisemat aega kui jõulud. Terve advendiaja elame sisuliselt toidukarussellil, ikka hapukapsas ja verivorst, piparkook ja hõõgvein. Oleme mitu aastat teinud mitmekesisuse päeval koostööd Nami-Nami kokandusportaali ja selle eestvedaja Pille Petersooga, kes on sotsioloog ja toidukarusselli sisuline asjatundja. Rääkisimegi Pillega advendiaja lävepakul toiduteemadel hoopis teise nurga alt, nimelt on ta oma teadustöös uurinud põhjalikult ka rahvusluse teemasid, seega on tegu õige inimesega avama toidu, identiteedi, konfliktide ja meie oma kujunemise lugu.
Sinu magistri- ja doktoriõpingud Edinburghi Ülikoolis Šotimaal keskendusid rahvusluse sotsioloogiale. Inimõiguste vaatest on äärmuslik rahvuslus kaasa toonud nii suuri inimkannatusi kui argielulist tõrjumist. Mida sa oma teadustöö käigus teada said?
Mind hakkas rahvuste ja kultuuride teema huvitama tegelikult juba enne ülikooli. Olin nimelt Taanis vahetusõpilane ja minu käest küsiti pidevalt, kas vene keel on raske, mida Venemaal süüakse jne. Nii tuligi mul pidevalt selgitada, et Eesti ei ole Venemaa, et meil on oma kultuur ja keel, et vene keel on slaavi keel ja eesti keel kuulub hoopis soome-ugri keelkonda. Selgitusi tuli jagada isegi toidulaua kohta, näiteks üllatasin taanlasi, et meiegi Eestis sööme sarnaselt neile hakk-kotlette ja maksapasteeti.
Rahvuse ja rahvusluse teema juures on oluline mõista, et rahvus antakse meile kaasa piltlikult öeldes emapiimaga mitte verega. Me kujuneme oma rahvuse ja kultuuri osaks keskkonnas, kus kasvame. Sa kasvad selles, aga sind ka kasvatatakse. Lisaks keelele ja kommetele võtab inimene omaks ka hoiakuid ja suhtumisi teistesse. Mõtleme kasvõi sellele, kui kergelt meil halvustavas kontekstis öeldakse, et ära karju nagu venelane. Teisalt on ju rahvus enese identifitseerimiseks ja teistele selgitamiseks ja selles pole midagi halba.
Oma doktoritöös uurisin šotlaste identiteedi olemust ning nn. teisestamist ehk siis meie ja teie loomise ning erinevuste rõhutamise olemust Šotimaa kontekstis. Huvitaval kombel saab tuua omajagu paralleele Eestiga, sest kui Eesti seostab end tihti põhjamaadega ja vastandub Venemaaga, siis Šotimaa seostab end tugevalt Euroopa identiteediga ja vastandab Inglismaaga. Jah, Šotimaa on olnud üle kolmesaja aasta Inglismaaga ühises liidus, aga erinevalt inglastest näevad nad end kultuuriliselt tugevasti Euroopa osana. See on ka põhjus, miks Brexit on nende jaoks hämming, see ei ole see, mida šotlased soovivad. 2/3 šotlastest hääletas Brexiti vastu. Teisestamise ehk vastandumine ei pea olema negatiivne, vaid lihtsalt mingite reaalsete faktide kordamine. Näiteks tõdetakse tihti üsna hinnanguvabalt, et inglased on võrreldes šotlastega konservatiivsed. Nii on Šotimaa migratsioonipoliitika kaasav ja valitsus on eraldi korduvalt rõhutanud, et ka peale Brexitit on Euroopa Liidu inimesed väga teretulnud. Üldse on neil avalik diskursus erinevuste suhtes pigem kaasav, kui Inglismaal pigem vastanduv.
Mis on see ajalooline taust, et Šotimaa soovib olla avatud ja osa Euroopa Liidu ning Inglismaa mitte?
Neil on hästi tugev, mõjus ja aktiivne kodanikuühiskond. Inimesed tõepoolest usuvad, et iga inimene on väärtuslik ja lisaks pole klassiühiskond idealiseeritud. Sellise suhtumise juured ulatuvad aega, mida nimetatakse Šoti valgustusajaks (Scottish enlightenment). See oli 18. sajandi ja 19. sajandi humanistlik periood, mil fookuses oli haridus, kultuur ja püüd jagada kõigile inimestele teadmisi. Selle liikumise tuntuimateks nimedeks on näiteks majandusteadlane ja moraalifilosoof Adam Smith või laiahaardeline õpetlane David Hume. Tegu on inimestega, kes väärtustasid teadmiste rolli ühiskonnas ja inimeste elus ning sel oli mõju tugeva kodanikuühiskonna arengus ja hariduse väärtustamisel.
Seega on minevikusündmustel meie olevikule suur mõju, mõtleme ehk küll, et oleme vabad inimesed, aga meie identiteedi oluline osa on meist sõltumatult juba paika pandud. Jõuamegi sellega lõpuks ka otseselt sinu lemmikteemani, toiduni, mis roll on toidul meie identiteedis?
Toidu ja identiteedi teema on viimastel aastatel muutunud üldse väga populaarseks ja akadeemilises maailmas tehakse selles valdkonnas arvukalt uurimistöid. Pikalt oli toit kui ühiskondlike protsesse mõjutav nähtus uurimisteemana kõrvale jäetud, ilmselt tundus teadlastele liiga argine. Toidul on rahvusidentiteedis väga oluline roll, aga eriti suur roll on tal identiteedi taasloomises.
Ega omnovoorid ju jõule ilma verivorstita ja hapukapsata ette ei kujuta. Tasub vaid vaadata mujal maailmas elavate kaasmaalaste sotsiaalmeediagruppe, jõuluajal uuritakse ikka, kust saaks verivorste ja hapukapsast. Paar aastat tagasi olin Austraalias ja kuulsin põneva loo jõulusüldiarmastuse kohta kuumas kliimas. Sõjakeerises Eestis lahkunud prouad rääkisid, et kuni 1970ndateni tuli teha sülti kanaliha ja želatiini abil. Siis aga tulid Austraaliasse vietnamlased ning nende poes oli seajalgu ja -kõrvu, nii et sai autentsemat sülti valmistada lisaks tüüpilistele Austraalia jõuluroogadele. Või ma näiteks ise ostsin Edinburghis kohupiima Poola poest ja vabariigi aastapäeval tegime koos teiste eestlastega seal kartulisalatit. Toit liigub kogukonnaga kaasa ja toiduga kinnitad oma etnilist kuuluvust. Lapsepõlve toit on meile armas, tuttav, osa endaks olemisest.
Samas kasutatakse toitu identiteedivaidlustuses ja -võitlustes vägagi ka ära. Näiteks on Itaalias mitmed linnad kehtestanud keelde toidukohtadele, mis ei paku nii öelda päris Itaalia toitu. Siena, Lucca ja mitmed teised linnad on seadnud sisse piiranguid, mis puudutavad näiteks kebabikohvikute avamist kesklinnas. Linnavõimud on seda põhjendanud sooviga säilitada ja pakkuda turistidele eelkõige oma toidukultuuri kuuluvaid roogasid, ent kindlasti on siin ka “puhtuse” hoidmise element.
Toit on olnud vahend teisteski konfliktides, nii nimetasid Ameerika Ühendriikides vabariiklastest parlamendiliikmed 2003. aastal friikartulid ümber vabaduse kartuliteks, samm oli protest Iraagi sõda mitte pooldava Prantsusmaa ja Jacques Chiraci vastu. Nimetus siiski laiemat kasutust ei leidnud. Süütu kikerhernes on aga hummuse näol olnud Iisraeli ja Liibanoni vahelise diplomaatilise vaidluse keskel, sest mõlemad riigid leiavad, et hummus on originaalis just nende oma ja “teisel” poolel pole õigust seda oma rahvusroaks nimetada. Veelgi omapärasema tulemuseni jõudis paari aasta eest Roomas käivitatud projekt. Nimelt oli plaan pakkuda koolides korra nädalas lastele teiste Euroopa riikide toite tavapäraste pastaroogade asemel, kuid projekti jooksu vallandus ka lapsevanemate vastumeelsus. Nii leidsid nad, et lastele on teiste riikide köök, näiteks Ungari guljašš, lihtsalt liiga võõras ja lapsed jäävad korra nädalas koolis nälga.
Meil vist selliseid lugusid meenutada pole? Ma kujutaks ette, et Eesti toidukultuur on arenenud rahulikult. Või on meil olnud oma tugevaid mõjutajaid? Sajand tagasi tellisid Eesti naised usinalt perenaistele mõeldud ajakirju, oli neil lisaks köögile roll ka naiste emantsipatsioonis?
Eesti köök arenes sajand tagasi üsna jõuliselt, sest kodudes hakkas tekkima teadlikuks kokkamiseks aega. Laual olid erinevad hautised, liharoad ning kasutusel oli väga palju roogi rupskitest. Ka jahu ja suhkur muutusid kättesaadavamateks, kodudes küpsetati omajagu.
Naiste ajakirjadel oli kindlasti naiste elu suunamisel oma osa, eelkõige ütleks, et neil oli roll meie Euroopaks saamise teel. Eestlaste toit oli pikalt olnud üksluine. Ajakirjades ja kodumajanduskoolides hakati aga sajand tagasi tutvustama uut suhtumist toitu ja kodumajapidamisse. Oluliseks muutus mõtlemine, et toit võib olla tervislik, peaks sisaldama vitamiine ja mineraale, mõeldi rohkem paremate töövõtetele, iluaiandusele ja üldine suundumus oli vaadata enda ümber, luua paremat ja esteetilisemat keskkonda.
Poliitikal ja ühiskonnal on siiski olnud meie köögile otsene mõju. 50-ndatel muutus eesti köök, nõukogude okupatsiooni osana tulid meie söögilauale näiteks stroogonov, guljašš kastmena, seljanka. Ilmusid kokaraamatud toitlusettevõtetele ja standardiseeritud juhised, mida toidukohtades inimestele süüa teha. Meie toidulauda muutis lisaks asjaolu, et riiki toodi palju uusimmigrante Venemaalt ja teistest liiduvabariikidest. Slaavi köök võeti omaks ja süüakse senini.
Kuna sa oled identiteediteemasid erinevatest aspektidest uurinud, siis kuidas sa vaatad tänast poliitikat, kus erinevate rahvus- ja muude gruppide vastandumine on rohkem fookuses kui kunagi varem?
Mina ei leia, et mitmekesisus ühiskonnas või toidulaual on kuidagi ohtlik või halb. Kui meie ise naudime avatud maailma võlusid, siis on kahepalgeline vaenata ette mingit „ohtlikku multikulti“ ühiskonda. Kultuuriline mitmekesisus ei ole iseenesest halb. Ka meie köök on mujalt saanud mõjutusi, maailm ei ole ju lukus
Soovitan hoopis isegi jõululauale panna midagi huvitavat, traditsioonilise kõrvale. Lisaks loodan, et see vaenuaeg on ajutine, ma ei näe, et me saaks kunagi minna tagasi aega, kus kõik on ühesugused. Lisaks pole ju sellist aega kunagi olnud, omapärad ja kultuuride dialoog on eksisteerinud alati nii toidus kui laiemalt.
Pille retseptisoovitus tuleb tuleb samuti erinevate köökide mitmekesisest sulatuspotist, sest selles saavad kokku Itaalia ja piparkoogilembene Eesti – proovi ise ka, kuidas maitseb piparkoogitiramisu.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan