Palun kirjelda alustuseks oma vaateid ja huvi inimõiguste suhtes. Tegelikult oled ju rohkem tuntud kultuuri- ja filosoofiaväljaande Vikerkaar peatoimetajana, mis küll oma teemaderingis käsitleb ka kaasaja ühiskonda, seetõttu nii või naa ka inimõigusi.

Huvi ulatub teismeliseikka, kui kuulasin “Ameerika Häält”. Nõukogude Liitu (st minu “kodumaad”) kritiseeriti järjekindlalt inimõiguste rikkumise pärast ja dissidentide tegevust kirjeldati võitlusena inimõiguste eest. Suuresti 1975. aasta Helsingi lepetest oli tingitud see, et vastuseisu Nõukogude režiimile hakati väljendama inimõiguste keeles – seda kuni taasiseseisvumisajani välja. Siis ilmnes, et osalt oli inimõiguste juttu kasutatud ka puhtalt taktikaliselt, suitsukatteks, ning avastati, et ka Eesti rahvusriigi samme on võimalik kritiseerida inimõiguste ja vähemuste õiguste keeles. (Meenutatagu vaid seda hüsteeriat, mille osaks meil sai kadunud Max van der Stoel, CSCD vähemusrahvuste volinik.)
Kui mõned Václav Haveli, Max Randi, Sergei Kovaljovi ja teiste esseed välja arvata, siis on Vikerkaares inimõiguste diskursust vist küll rohkem arvustatud kui propageeritud. Intellektuaalses plaanis on õigusi raske millelegi veel sügavamale ja fundamentaalsemale rajada või tagasi viia. Üliõpilaspõlves avaldas mulle näiteks muljet üks Jeremy Waldroni koostatud ja kommenteeritud kogumik “Nonsense Upon Stilts” (Totrus karkudel, 1987), mis sisaldab inimõiguste kriitikat liberalismi (Bentham), konservatismi (Burke) ja sotsialismi (Marx) leerist. Samas on selge, et inimõiguste kaitse lipu all on ikkagi tehtud rohkem head kui kurja. Demokraatia kaitsmise bilanss näib süngem: Iraagis on “demokraatia kaitsmise nimel” tapetud sel sajandil umbes miljon inimest.

Ehk selgitaksid seda, kuidas liberalism ja inimõigused kui väärtussüsteem on mõjutanud kogu Läänt – meie ühiskonda, alusstruktuure ning seda, kuidas maailmast ja inimesest selles aru saame.

Praeguses maailmas on vist veel nii, et enamik neist, kes liberalismi väärtusi ja inimõigusi vaidlustavad, tegelikult ise kasutavad neid õigusi ja väärtusi. Ühesõnaga: saevad oksa, millel istuvad. Mõned võib-olla loodavad oksa alla sadades jääda hunnikus kõige peale, aga see pole kuigi usutav. Samas on selge, et õigused ise ei kaitse automaatselt mitte kedagi, nagu võib-olla inimõiguste jaoks parematel aegadel, veel paarkümmend aastat tagasi, võidi ette kujutada. Õigused on pigem nagu eri inimeste ühiste huvide ja taotluste kristallisatsioonid, mis mõjuvad ainult siis, kui neisse usutakse ja nende eest võideldakse. Deklaratsioonidesse kinnistatud inimõigused on ainult ajutised tugipunktid. Nende sügavamaks aluseks on arvatavasti religioosset päritolu arusaam kõikide inimeste võrdsusest ja väärikusest – küllap seetõttu, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Igasugune õiguslik värk saab pärineda kolmest allikast: ilmutus (Jumala käsk), kokkulepe ja loodus (loomulik mõistus). Inimõiguste juured on kahes viimases. Osalt on Lääne ühiskond leidnud, et vähemuste kaitset enamuse kapriiside eest on kõige parem formuleerida inimõigustena, ning seda arusaama on õnnestunud juurutada üle maailma, kus igal pool on leitud sellele vastuvõtlikku pinnast. See omakorda näitab inimõiguste pärinemist inimloomusest.

Mis on peamised tänapäevased ohud või takistused inimõiguste valdkonnas?

Mõnes ringkonnas, eriti Ida-Euroopas, on inimõiguslus saanud sõimusõnaks. Teise maailmasõja eel seda mõistestikku palju ei pruugitud, kommunismi ajal oli dissidentide kandepind väike ning neistki paljud kasutasid inimõiguste juttu mõnevõrra ebasiiralt. Inimõigusi tajutakse kui piiranguid, mis on peale surutud väljastpoolt, mingi vähemuse või eliidi poolt, ja mis segavad valitsustel ja enamustel oma tahtmist saada. Julgeolekuhirmude või demograafiliste hirmude ees hakatakse õigustes nägema tülinat. Inimõigusluse hõng kipub olema juriidiline ja bürokraatlik, isegi apoliitiline, kaugeltki mitte enam boheemlik-dissidentlik. Probleeme on palju.

Mis on sinu hinnangul keskuse positsioon ja roll tänases Eesti ühiskonnas?

Olen alati imetlenud keskuse ja selle töötajate vaprust, eriti ebapopulaarsete positsioonide kaitsel. Ja kui pärast viimaseid valimisi paluti mind nõukokku, tundsin, et ei saa loomuomase skepsise taha pugeda. Nagu August Sang on kirjutanud: “Anna jõudu relva hoida,/ seista sellel rindel,/ kus on mehi kõige vähem,/ kus on kaotus kindel.” Olgu, antud kontekstis on see liiga pessimistlik – inimõigusluse kaotus pole õnneks sugugi kindel, aga praegu peetakse pigem taganemislahingut. Keskus valvab, et riik omaenda seadusi täidaks, pöördub vajadusel kohtusse, seisab vähemuste eest, kartmata olla ebapopulaarne jne. Kuigi ega populaarsuski paha teeks. Tõenäoliselt on Eesti ühiskonnas rängemaid probleeme, mida on traditsiooniliste inimõiguste alla raske paigutada – näiteks materiaalne ebavõrdsus või vene vähemuse olukord. Aga siin-seal leidub inimõigustel kattuvusi ka nende teemadega.

Kuidas oma tausta ja kogemuse pinnalt nõukogu liikmena panustada loodad?

Olen veendunud, et keskuse palgatöötajad teavad ise kõige paremini, mida keskus tegema peaks. Nõukogu liikmena saaksin julgustada, nõu anda, öelda, kuidas mõni asi kõrvalt paistab. Võib-olla aidata ka dokumente “inimkeelsemaks” vormida. Või levitada inimõiguste teemat kultuurivallas (kus see, tõsi, on suhteliselt hästi juurdunud). Võib-olla anda nõu, kuidas toetuspinda laiendada. Mitte et arvaksin end teadvat lahendusi, mida keskuse töötajad poleks juba kaalunud. Ma ei tea, kas Eestis leidub päris tõelisi libertaare, kellega eraelu kaitse, sh riikliku jälitamistöö vallas koostööd teha. Võib-olla mõnes vallas tasuks järele proovida usuühenduste koostöövalmidust – raske uskuda, et inimõigused ühelegi neist korda ei lähe.