Värskest Euroopa Rassismivastase Võrgustiku (ENAR) raportist ilmneb, et Euroopa kriminaalõigussüsteemides levib institutsionaalne rassism ning see mõjutab viise, kuidas rassistlikke kuritegusid registreeritakse või registreerimata jäetakse.

“Kakskümmend aastat pärast seda, kui Macphersoni raport paljastas, et Suurbritannia politsei on institutsionaalselt rassistlik, leiame nüüd, et õigussüsteemid üle Euroopa Liidu ebaõnnestuvad rassistlike kuritegude ohvrite kaitsmisel. Seda hoolimata rassistlikult motiveeritud, vägivaldsete kuritegude kasvust,” sõnas Karen Taylor, ENARi nõukogu esinaine.

Euroopa Rassismivastase Võrgustiku poolt koostatud ja 24 Euroopa Liidu riiki kattev raport hõlmab statistikat aastatel 2014 – 2018 toime pandud rassistlikult motiveeritud kuritegude kohta. Lisaks dokumenteeritakse selles nimetatud kuritegude registreerimise, uurimise ja menetlemise praktikaid. Eestist osalesid uuringu koostamisel Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdid Liina Laanpere ja Egert Rünne.

Raport avalikustab, kuidas õigussüsteemides ilmnevad järjekindlalt erinevad rassismi vormid, alates hetkest, mil ohver rassistlikult motiveeritud kuriteost politseile teada annab, kuni uurimise ja süüdimõistmiseni välja. Taoline olukord viib lüngani: oluline osa vaenukuritegudest jääb tegelikult vaenukuritegudena registreerimata.

Statistika näitab, et rassistlikult motiveeritud kuritegude arv on tõusuteel mitmes ELi liikmesriigis. Vaatamata sellele, et enamikes liikmesriikides on olemas õiguslik regulatsioon vaenukuritegude kohta ning juhised rassistlike kuritegude menetlemiseks, takistab õiguse tõhusat kohaldamist sügavale juurdunud institutsionaalne rassism õiguskaitseasutustes ja kohtutes.

Eesti olukorra detailne uurimine ning probleemi suuruse tajumine on raskendatud, kuna Eesti ei ole oma õigusesse üle võtnud raamotsust 2008/913/JHA – Eesti karistusseadustik ei hõlma vaenukuritegu konkreetse kuriteo liigina ega too vaenumotiivi välja raskendava asjaoluna. Puuduolev seadusandlus raskendab ohvrite märkamist ja abistamist veelgi, leiab Eesti Inimõiguste Keskuse tegevjuht Egert Rünne.

Raportist selgub, et Euroopa tasandil algab rassistlikult motiveeritud kuritegude vale käsitlemine juba registreerimise staadiumis. Tõendid näitavad, et politsei ei võta rassistlike kuritegude kohta tehtud avaldusi tõsiselt või ei usu selliste kuritegude ohvreid. Säärane praktika tundub eriti esinevat teatud rühmade – näiteks romade ja mustanahaliste inimeste – puhul, kes kuritegudest teada annavad.

Samuti tähendab asutuste ebaadekvaatne reaktsioon ja ohvrite negatiivsed kogemused politseis seda, et vabaühendused peavad täitma lünki, kindlustamaks rassistlikult motiveeritud kuritegude korralik ja õige registreerimine.

Rassistlik motiiv võib juhtumi menetlemise ja uurimise käigus ka “kaduma minna”. Politsei jaoks on lihtsam uurida kuritegusid nagu avaliku korra rikkumine või omandivastased kuriteod kui hakata tõendama eelarvamustest tulenevat vaenumotiivi. Kuna Eesti seadusandluses pole vaenumotiiv karistust raskendav asjaolu, siis ei ole motivatsiooni ohvril sellest teada anda ega ka politseil seda eraldi menetleda, lisas Eesti Inimõiguse Keskuse jurist Liina Laanpere.

Loe uuringut täies mahus

Loe ka Kari Käsperi artiklit MacPhersoni uurimisest ja sellest, kui oluline on, et politsei (ja kogu riik) töötataks kõigi elanike jaoks