12. septembril toimus Eesti Rahvusringhäälingus Sotsiaalministeeriumi korraldatud seminar, mis keskendus vaenukõnega võitlemisele ajakirjanduse kontekstis. Seminaril kõneles Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni president, vabakutseline taani ajakirjanik Mogens Blicher Bjerregård. Seminarist tegi kokkuvõtte kommunikatsioonijuht Iiris Viirpalu.

Bjerregård rõhutas vaenukõne puhul konteksti ja liidrite rolli: kui poliitikud ja riigijuhid lubavad endale vaenulikku kõneviisi ja suhtumist avalikkuses ja meedias, loob see üldise ründava atmosfääri ning vaenu õhutamise õhkkonna. Selle näitena tõi ta esile USA presidendi Donald Trumpi populistliku ja vaenuõhutava retoorika. Positiivse näitena tutvustas ta aga Rwandat, mida oli ise hiljuti külastanud. Rwanda genotsiidi ajal kasutati meediat ühe vaenu levitamise tööriistana, ent pärast seda on muutunud nii üldine atmosfäär kui ka meedia.

Seminaril keskenduti peamiselt aga ajakirjanikele suunatud vaenukõnele ja ähvardustele. Seadusandlikult ähvardused ja vaenukõne eristuvad: vaenukõnet käsitletakse avaliku vaenu õhutamisena, mis on suunatud konkreetse grupiidentideedi vastu (erivajadus, nahavärv, seksuaalne/sooline identiteet, religioon, päritolu vm). Ajakirjanduse kontekstis ja toimunud seminaril vaadeldi vaenukõnet ja kommentaariumides ja muudel veebilehtedel leiduvaid ähvardusi aga sarnaste nähtustena. Bjerregård rõhutas, et igasugusest vaenukõnest, sh veebis kirjutatust, tuleks teada anda oma organisatsioonis või toimetuses ning nformeerida ka politseid. Samuti tuleks teha koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, et takistada vaenukõne levimist üheskoos, rahvusvahelisel tasandil. Veebis tehtud ähvardusi tuleks tema sõnul kohelda ja käsitleda võrdselt päriselus öelduga.

Seminari esimeses pooles tuli juttu ka valeinfo ja libauudiste seostest vaenukõnega. Näitena toodi siinkohal Brasiilia presidendi süüdistused kodanikuorganisatsioonide ja vabaühenduste suunas pärast tulekahjude puhkemist Amazonase vihmametsades. Vaenu õhutamine, libauudised ja valeinfo esitamine meedias käivad tavaliselt käsikäes. Bjerregård viskas õhku ka küsimuse selle kohta, kas libauudised on üldse õige termin, arvestades, et uudise olemuses peaks olema tõelevastavus. Libauudiste alaliikide ja tunnustena pakkus ta välja jaotuse: propaganda, valeinfo (meelega esitatud), eksitav info (teadmatusest või pealiskaudsusest tulenev), trollid, vaenu õhutamine ja nn libauudiste tehased. Arutelus osalejatega osutati sellele, et mõisted on hägustunud, kuna mitmed populistlikud poliitikud (nt Trump) nimetavad libauudisteks ka seni tõsiseltvõetavaks peetud kanaleid ja väljaandeid ehk nn peavoolumeediat. Paraku mõjutab see aga nende uudistekanalite ja toimetuste mainet ning kuvandit ka tavakodaniku jaoks.

Meetoditest valeinfo ja vaenukõnega võitlemiseks tõi Taani ajakirjanik välja mitu: kvaliteetne ajakirjandus, iseseisva ja pluralistliku ajakirjanduse arendamine; eetilised standardid (nii ajakirjanike kui poliitikute jaoks); meedia- ja infokirjaoskuse arendamine (nii haridussüsteemis kui ühiskonnas laiemalt). Arutelus lisati juurde, et pressinõukogudel pole ajakirjanike kaitsmisel võimalik sekkuda, kui juhtumitest ametlikult teada ei anta. Samuti on probleemiks vähene teadlikkus vaenukõne olemusest, mistõttu seda ära ei tunta ning sestap ka ei raporteerita.

Lisaks meediaeetilisele harimisele ning konfliktide ja ähvarduste raporteerimisele tuleks tegeleda ka sotsiaalmeedia regulatsiooniga. Siin on problemaatiliseks sotsiaalmeedia tohutu andme- ja infomaht ning kasutajaskond. Juriidiliselt on vajalik selge eristus ja seadusandlus, mis tegeleks just vaenukõnega ning inimeste vastutuselevõtmisega, seda ka veebis tehtud ähvarduste ja vaenukõne korral. Juriidikas tuleks seega eristada, mis on vaenu õhutamine ning arendada ka õigussüsteemides vaenukõne äratundmise kompetentsi. Ajakirjanikel ja organisatsioonidel soovitas ta hoida järjepidevat kontakti politseiga, et vaenukõne ja ähvarduste korral operatiivselt tegutseda.

Bjerregård toonitas ka omaenese eelarvamuste jälgimise ja teadlikkuse olulisust. Tähelepanu tuleks pöörata stereotüüpidele, samuti mõelda, kuidas reageerime suhtlussituatsioonides, vastame meilidele, päringutele, telefonikõnedele. Ajakirjanike töös peaksid kehtima täpsuse, eetika ja tundlikkuse põhimõtted, seda eriti haavatavate gruppide kajastamisel. Artiklitel peaks alati olema kontrollitud ja faktiline alus. Samuti soovitas ta pöörduda vaenukõne ja ähvarduste puhul pressinõukogu poole. Vaenukõnega tuleb võidelda nii poliitikas, haridussüsteemis kui ka ajakirjanduses, oli Bjerregård veendunud.

Seminari toimumist toetasid Sotsiaalministeerium ja Põhjamaade Nõukogu esindus Eestis.