Uuring romade elust ja õigustest Eestis

Keskus koostab sel aastal koostöös Kesk-Euroopa Ülikooliga kolm uuringut romade kaasamise poliitika ja meetmete rakendamise kohta Eestis.Esimene uuring on avaldatud ning seal käsitletakse üldist poliitilist raamistikku, mittediskrimineerimist ja mustlasvaenu vastu võitlemist. Uuringu lõpust leiab ka soovitused, mida riik saab romade kaasamiseks paremini teha.

Uuringu kokkuvõte

Alates Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal on vähemuste poliitika peamine poliitiline fookus olnud vene keelt kõnelevate inimeste integreerimine Eesti ühiskonda, mis tähendab paratamatult seda, et teised etnilised rühmad on selles küsimuses tagaplaanile jäetud. Eestis on vastu võetud üldine arengukava „Lõimuv Eesti 2020”, mida täiendavad iga- aastased rakendusplaanid. Aastate jooksul ei ole plaanides eraldi mainitud roma kogukonda kui rahvusvähemust, keda tuleks üldisesse kogukonda integreerida.

Valitsemistava ja üldine poliitiline raamistik

Rohkearvulisemate roma kogukondadega kohalikud omavalitsused ei ole romasid konkreetselt toetanud ega nende kaasamiseks vajalikke tegevuskavasid vastu võtnud. Kohalikud omavalitsused eeldavad, et valitsus koostaks romade kogukonna paremaks integreerimiseks tegevuskava.

2015. aastal asutas Kultuuriministeerium romade lõimumise nõukoja, kus teema on tõstatatud, kuid nõukogu kohtub vaid kaks korda aastas ning selles osalejate arv on vähene. Oluline on välja tuua, et 2016. aastal taotles Kultuuriministeerium esimest korda Euroopa Komisjoni rahastust romade integratsiooniprobleemiga tegelemiseks. Rahastus saadi ning osana projektist hakati romade kogukonna lõimumisküsimusega tegelema.

Aastate jooksul ei ole romade kogukonnale konkreetset valitsuse rahastamist pakutud. Erinevate projektide konkursikutsed on olnud üldist laadi, kus kõik valitsusvälised organisatsioonid võivad taotleda rahastamist ja romade kogukond ei ole seda võimalust kasutanud, kuna nad ei ole sellest teadlikud olnud või ei ole seda teinud hirmust bürokraatia ja vastutuse ees, nagu märkis Kultuuriministeeriumi esindaja.

Kokkuvõtteks võib öelda, et suurimaks probleemiks Eestis on see, et integratsioon ei ole suunatud konkreetsele sihtrühmale, vaid samad tegevused ja võimalused on suunatud kõigile rühmadele – romade kogukonnani on sellisel viisil peaaegu võimatu jõuda.

Mittediskrimineerimine

Eestis keelab diskrimineerimise (lisaks põhiseadusele) soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis võeti vastu 2004. aastal, ja võrdse kohtlemise seadus, mis võeti vastu 2008. aastal ja millega laiendati diskrimineerimise eest kaitstud inimeste ringi. Lisaks soolise diskrimineerimise keelule on tagatud isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sattumuse alusel.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametikoht loodi võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmisega. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ülesanne on tagada, et naistel ja meestel ning erinevate vähemuste esindajatel oleks võrdsed õigused ja võimalused ühiskonna kõigis valdkondades. Volinikule ei ole teatatud romade diskrimineerimisest.

Olemasoleva teabe ja intervjueeritud ekspertide arvamuse kohaselt ei ole probleemiks roma kogukondade segregatsioon hariduse ja elukeskkonna alusel. Romade kogukond on väike ja nad elavad hajutatult üle kogu riigi, elades Eesti elanikkonnaga segamini. Aastaid tagasi oli probleemiks roma laste paigutamine erivajadustega laste koolidesse, kuid see praktika on lõppenud.

Teave politsei, prokuröride või kohtute romasid diskrimineeriva käitumise kohta puudub. Kahel korral on õiguskantslerile esitatud kaebus kahe roma päritolu isiku diskrimineerimise suhtes kohtueelse uurimise ajal, kuid õiguskantsler ei tuvastanud diskrimineerimist.

Mustlasvaenu vastu võitlemine

Mustlasvaenu olemasolu ja ulatust Eesti ühiskonnas on väga vähe uuritud. Mõned üldised uuringud näitavad, et mustlasvaenulikkus on probleemiks, kuid selle süstemaatilisust on raske hinnata. Mustlasvaenulikkust ei ole siiani eraldi küsimusena käsitletud, sellega tegeldakse diskrimineerimise vastase võitluse üldistes institutsioonilistes tingimustes, mis tähendab, et diskrimineerimise juhtumitest saab teavitada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule, õiguskantslerile või töövaidluskomisjonile. Ekspertide ja aruannete kohaselt ei ole Eestis kedagi romade diskrimineerimise eest karistatud.

Kuigi vaenu õhutamine on seadusega keelatud, on Eestis juba aastaid olnud probleemiks, et karistusseadustik ei võimalda põhimõtteliselt vaenu õhutavaid inimesi oma tegude eest vastutama panna. Sellest tulenevalt ei ole usaldusväärset statistikat romade vastu suunatud vaenukõne kohta. Sarnane probleem tekib ka romade vastu toimepandud vaenukuridegude kohta, kuna Eesti karistusseadustiku järgi ei ole vaenukuritegu eraldiseisev kuriteoliik ning seda ei peeta raskendavaks asjaoluks. Kuigi hiljuti on astutud samme vaenukuritegude kohta andmete kogumiseks, ei ole registreeritud ühtegi romade vastu suunatud vaenukuritegu.

Loe uuringut täies mahus.

 

 

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#inimoigused-eestis #vordne-kohtlemine
Ostukorv