Rahvusvahelise pagulaspäeva eelõhtul, 19. juunil, korraldas Eesti Inimõiguste Keskus kinos Artis filmi- ja vestlusõhtu.
Üritus algas erilinastusega filmist “Valge Vares”, mis jutustas loo Venemaa kuulsast balletitantsijast Rudolf Nurejevist, kes põgenes Nõukogude Liidu rõhuva režiimi eest ja taotles varjupaika Prantsusmaal. Filmivaliku eesmärk oli avada rahvusvahelise kaitse tavapärasest veidi teistsugust poolt – sageli arvatakse, et pagulased saabuvad Eestisse vaid kaugetest sõjakolletest, kuid tegelikult põgenetakse tihti hoopis tagakiusu eest ideoloogilistel põhjustel. Näiteks võib pagulasi ähvardada vägivald või vangistus, kuna nende poliitiline meelsus, religioon või kuuluvus mõnda sotsiaalsesse gruppi ei sobi nende koduriigi võimuesindajatele.
Peale filmi rääkisid Inimõiguste Keskuse juristid pagulase mõistest ja varjupaigamenetluse käigust Eestis. Seejärel jutustas enda kogemusest Eestis elav pagulane, kes põgenes koduriigist, kuna teda ähvardas tagakius tema seksuaalse orientatsiooni pärast.
Üritusel osalejaid küsisid vestluspooltelt aktiivselt küsimusi. Näiteks pakkus publikule huvi varjupaigamenetluses esinev tõendamisprobleem – kuidas tõendada asjaolusid, mis on kaitse andmise aluseks. Tõendamine on sageli keeruline, kuna tavaliselt lahkuvad varjupaigataotlejad päritoluriigist kiiresti ning ilma võimaluseta kaasa võtta vajalikke dokumente või tõendeid. Seepärast tuleb menetluses eelkõige hinnata varjupaigataotleja ütlusi, nende usaldusväärsust ning vastavust saadaval oleva päritoluriigi infoga. Usutavuse hindamisel tuleb omakorda arvesse võtta üle elatud sündmustest tulenevat võimalikku traumat, kultuurilisi erisusi ja aja möödumist.
Publikust uuriti ka tagakiusu mõiste kohta, näiteks kas artistliku eneseväljenduse takistamine võib olla aluseks varjupaiga saamiseks, nagu võis jääda mulje nähtud filmist. Juristid selgitasid tagakiusu mõistet ning kinnitasid, et pelgalt tantsimise keelamine tänapäeval tagakiusu mõiste alla ei läheks. Samas kui isikut ähvardab vangistus talle riigirežiimi poolt omistatud poliitilise meelsuse pärast, saab seda küll tagakiusuks nimetada. Tagakiusu definitsioon seab lävendi tegelikult kõrgele ja isegi, kui inimestel on oma päritoluriigis raske olukord, ei küündi see alati õiguslikult tagakiusamiseni.
Samuti tekitas huvi, kui palju ja kust riikidest saabub Eestisse varjupaigataotlejad. Selgitati, et Eestisse saabub tavaliselt kõige enam varjupaigataotlejaid idapoolsetest naaberriikidest, näiteks Venemaalt, Ukrainast ja Gruusiast. Varjupaigataotlejate arv on Eestis järjepidavalt Euroopa madalamaid, esmakordsete taotluste arv on viimastel aastatel jäänud veidi alla 100 taotluse aastas, millest positiivse otsuse on saanud ligikaudu viiendik.
Üritus toimus ÜRO Pagulasameti (UNHCR) toetusel.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan