Pimedad ööd on kohal ja koos nendega ka iga-aastane PÖFF! Igal aastal on filmifestivali programmis olnud hulganisti ka filme, mis käsitlevad ühe või teise nurga alt inimõiguste teemasid. Loomulikult ongi inimõigustega seotud suur osa elu erinevatest tahkudest, ent mõned linateosed paistavad eriti kirgaste ja kõnekatena välja. Toomegi välja kuus filmi, mille valguskiiri pimedas öös võiks nautida.
Visuaalselt haarav Islandi loodus ja kahe naise lood võitlusest põimuvad režissöör Ísold Uggadóttiri filmis “Ära unusta hingata”, mis räägib endisest narkosõltlasest Lárast ja varjupaigataotleja Adjast. Film pälvis Sundance’i filmifestivalil lavastajapreemia.
Teine asüülitaotlejate teemat puudutav film tuleb Austraaliast. Režissöör Gabrielle Brady pakub meile oma dokumentaalfilmis “Näljaste vaimude saar” sissevaate Jõulusaare metsas asuva kinnipidamisasutuse ellu. Filmis on soojust, kuigi kogu olukord on üsna absurdne. Loodusega paralleele tuues jutustab film lugu omast ja võõrast, valitsemisest ja valitsematust. Tribecal ja Edinburghis parima dokumentaalfilmi auhinnaga pärjatud filmi tasub vaatama minna!
Kolmas filmisoovitus on taas dokumentaal, Nobeli rahupreemia laureaadist Kailash Satyarthist rääkiv “Kailash – Vabaduse hind”. Filmikangelase eesmärk on oma eluajal lõpetada lapsorjus – seni on ta koos toetajate ja kaastegutsejatega sunnitööst ja piinarikastest tingimustest suutnud päästa üle 85 000 lapse. Film näitab tema pingutusi oma eesmärgi nimel ja on oma kurbade, ent lootustandvate kaadrite eest pälvinud žürii peapreemia dokumentaalfilmi kategoorias Sundace’i festivalil.
“Kejal” ei ole dokumentaalfilm, kuigi paljud näitlejad mängivad siin iseennast. See on traagiline lugu traditsioonidest, piiridest, võimust ja ellujäämisest. Loo keskmes on kulbarid. Nagu kirjutab PÖFFi lehel Tiit Tuumalu: “Kes on kulbar, küsite? Iraani võimud nimetavad neid salakaubavedajateks, äärmises vaesuses elavad kurdid ise peavad seda aga traditsiooniliseks ametiks, mis nende peredel hinge sees hoiab. Nemad ei ületa Iraani ja Iraagi piiri – neile on see üksainus Kurdistan. Igal aastal tapavad Iraani piirivalvurid võimu kuritarvitades mitukümmend relvitut kulbar’i, osa neist leiab oma lõpu miini otsas. Rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid on vägivalda tauninud, aga miski ei aita.”
Satiirisõpradele võiks elamusi pakkuda film, mis räägib sellest, kuida raske võib olla keerulistest sündmustest kunstikeeles rääkida. Pealkiri “Mind ei huvita, kui me ka läheme ajalukku barbaritena” on tsitaat Rumeenia vägede ülemjuhatajalt Odessa tsiviilelanike genotsiidi kohta 1941. aastal. Sedasama sündmust püüab lavastuses käsitleda teatrilavastaja Mariana – film näitab tema püüdlusi. Film võitis muuhulgas Karlovy Varys Kristallgloobuse.
Kes otsib inimliku ja soojusega paeluvat lugu, see leiab selle filmis “Pärijannad”, mis puudutab ühtaegu nii pereelu tahke kui käsitleb Ladina-Ameerika kihistunud ühiskonnas esile kerkida võivaid muresid. Film võitis Berliini filmifestivalil nii parima naisosatäitja kui ka Alfred Baueri filmiuuenduse preemia.
Häid filme mahub ühte festivali palju! Vaata tervet PÖFFi programmi siit!
PS: PÖFFi kava sirvides on kaval otsida filme vastavalt märksõnale – näiteks inimõigused, migratsioon, ühiskond, LGBT, integratsioon, lasteõigused, aktivism või mis iganes endale hetkel huvitavam tundub.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan