Viimasel ajal on ühiskonnas arutelu all ÜRO ülemaailmne ränderaamistik ning selle võimalik mõju Eestile. Eesti Inimõiguste Keskus toetab ränderaamistikus seatud eesmärke ning leiab, et rändega seotud küsimuste lahendamiseks on rahvusvaheline koostöö oluline ja vajalik.

New Yorgi deklaratsiooniga algatatud protsessis nähti ette kahe dokumendi vastuvõtmine: rändelepe ja pagulaslepe. Rändelepe seab esmakordselt ülemaailmsed poliitilised eesmärgid rände kohta. Pagulaste õigusi ja olukorda reguleerib jätkuvalt ka 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ja teised rahvusvahelised ja EL õigusaktid, Eestis välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus.

Rändelepe on vajalik ka meie endi kodanike pärast, kes soovivad mõnes teises riigis püsivalt või ajutiselt elada ja töötada. Riigina on meil huvi, et nende õigused oleksid kaitstud ka migrantidena, olgu siis Soomes, Austraalias või mujal laias maailmas.

Ränderaamistik sisaldab väikeseid, aga olulisi samme, mida peaks ette võtma, et rännet hallata. Need on:

1. tõenduspõhise poliitikakujundamise jaoks vajalike täpsete ja detailsete andmete kogumine;
2. nende tegurite minimiseerimine, mis sunnivad inimesi oma riigist lahkuma (siin oluline roll kestliku arengu eesmärkidel, ja kliimamuutuse tagajärgedega tegelemisel ning keskkonnahoiul);
3. objektiivse teabe andmine migrantidele, et nad teaksid oma võimalusi ja õigusi aga ka ebakorrapärase rändega seonduvaid riske;
5. teha kindlaks, et igal migrandil oleks isikut tõendav dokument;
6. muuta selgemaks ja paremini kättesaadavaks tavapärase rände võimalusi (pere, töö- ja õpiränne), et vähendada ebakorrapärast:
7. vältida migrantide tööalast ekspluateerimist;
8. vähendada migrantide haavatavust (vägivalla ohvriks langemise osas jne);
9. päästa migrantide elusid ja koordineerida kadunud migrantide otsimist;
10. tugevdada ühist vastust inimsmugeldamisele;
11. ennetada ja lõpuks kaotada inimkaubandus;
12. hallata riigipiire koordineeritult ja riikidevahelises koostöös;
13. tugevdada rändega seotud menetluste ennustatavust migrantide jaoks;
14. kasutada migrantide kinnipidamist viimase abinõuna;
15. tugevdada konsulaarkaitset ning -abi;
16. tagada migrantidele baasteenuste kättesaadavus (nt esmatasandi arstiabi ja kooliskäimise võimalus lastele);
17. võimestada migrante, et neist saaks lõimitud ühiskonnaliikmed sihtriigis;
18. kaotada diskrimineerimine selle kõigis vormides ning tugineda rändeküsimustes tõenduspõhisusele avalikus arutelus;
19. investeerida migrantide oskuste arendamisse ning tagada parem kvalifikatsioonide tunnustamine;
20. luua tingimused, et migrandid ja nende diasporaad saaksid kestliku arengu osas panustada;
21. edendada kiiremaid, turvalisemaid ja odavamaid rahvusvahelisi makseid;
22. teha koostööd turvalise ja väärika tagasipöördumise osas ja reintegreerimise osas;
23. luua mehhanismid sotsiaalkindlushüvitiste ja teiste toetuste ülekantavuseks;
24. tugevdada rahvusvahelist koostööd.

Need on tervemõistuslikud meetmed, millest on pikka aega räägitud ja mis paljuski sisaldavad riikide niigi olemasolevaid kohustusi ning mis nüüd riikide tasemel saavad pidulikult üle kinnitatud mittesiduva paketina, et teemale rohkem tähelepanu tuua ning riike ja teisi tegudele utsitada.

Vaata lähemalt:

• Välisministeeriumi küsimused ja vastused ränderaamistiku kohta
• Global Compact for Safe, Orderly and Regular Migration (inglise keeles) – sisaldab raamistikku ja selle tekkelugu