6.-7. oktoobril toimus Rumeenias rahvahääletus, millega sooviti kitsendada abielu põhiseaduslikult üksnes mehe ja naise vaheliseks liiduks. Tänaseks teame, et rahvahääletus kukkus liiga madala osalusprotsendi tõttu läbi, sest nõutav 30-protsendiline hääletusõiguslike valijate osavõtt jäi kaugelt saavutamata. Miks aga referendum üldse toimus, kes olid selle taga ja millised on selle mõjud Rumeenia ühiskonnale, küsisime Rumeenia inimõiguste ja kodanikuühiskonna vabaduse eest seisva eksperdi Ovidiu Voicu käest, kes tegutseb Rumeenia vabaühenduse „Center for Public Innovation” juures.
Palun selgita referendumi tausta, mis oli selle eesmärk?
Rahvahääletuse eesmärk oli defineerida abielu mõiste Rumeenia põhiseaduse artiklis 48 kui naise ja mehe vaheline liit, tänases sõnastuses puudub viide abikaasade soole. Tegelikkuses pole põhiseaduse laial sõnastusel juba täna suuremat tähendust, sest Rumeenia tsiviilseadustik lubab abielu vaid erisooliste inimeste vahel. Seega soovisid referendumi ellukutsujad pigem ära hoida võimalikke tuleviku arenguid ehk siis mitte lubada Lääne-Euroopas lubatud ja toetust leidnud samasooliste partneritega abielude võimaldamist ka Rumeenias.
Referendum kutsuti ellu kodanike algatusena, mis on võrdlemisi pikk tee põhiseaduse muutmiseni, sest see nõuab 500 000 allkirja (üksnes paberil) ning need tuleb koguda kuue kuu jooksul ning seejärel tuleb see esitada parlamendile. Seejärel on parlamendi otsustada, kas nad muudavad põhiseadust või mitte ning rahvahääletusega küsitakse, kas nad toetavad parlamendi otsust põhiseadust muuta.
Põhiseaduse muutmise initsiaatorid kuulusid kirikute ja konservatiivsete gruppide koalitsiooni, mis kandis nime „Koalitsioon perekonna kaitseks“, sarnased koalitsioonid on moodustatud näiteks ka Slovakkias ja Horvaatias. Koalitsiooni algus ulatub 2010ndate algusesse, kui seda toetasid peamiselt uued konservatiivsed kristlikud liikumised (inglise keeles neo-protestant groups), keda raha ja teadmistega abistasid Ameerika Ühendriikide konservatiivsed grupid ja kirikud. Nende peamine sihtmärk oli sel hetkel abortide keelustamine, aga sel oli väga piiratud mõju, sest Rumeenias on nimetatud teemal eriline ühiskondlik kontekst. Nimelt keelas Ceausescu (Nicolae Ceaușescu oli Rumeenia diktaator 1965. aastast kuni 1989. aasta detsembrini – toim.) abordid ja rasedusvastased vahendid, mille eesmärgiks oli, et Rumeenia rahvastik kasvaks kiirelt 30 miljonini. Tegelikkuses tähendas see, et mitu põlvkonda naisi koges vaimseid ja füüsilisi üleelamisi, sh. surmasid, mida tõid kaasa kahtlased ja ebaseaduslikud abordid.
Tagasi referendumi juurde – kui õigeusu kirik (89% rumeenlasest peavad end õigeusklikeks) liitus nimetatud koalitsiooniga (küll mitteametlikult, aga siiski nähtavalt) ja liikumise põhiteemaks sai samast soost partneritega abielud, kandis koalitsiooni tegevusi ka edu. Nii koguti kolm miljonit allkirja, et muuta põhiseadust, mis seejärel esitati parlamendile, kuid mis seisis seal paigal konservatiivsete ja progressiivsete gruppide protseduurilise võitluse tõttu.
Esitatud initsiatiiv leidis heakskiidu Sotsiaaldemokraatliku Partei poolt, mis on olnud võimul alates 2015. aastast. Tegelikult on see erakond sotsiaaldemokraatlik vaid nime poolest, sest reaalsuses on tegu väga konservatiivse parteiga. Selle liider Liviu Dragnea mõisteti näiteks 2014. aastal süüdi, kuna proovis sahkerdada referendumiga juba 2012. aastal. Lisaks mõisteti ta sel aastal libatöökohtade skandaali tõttu kolmeks ja pooleks aastaks vangi, kuigi lõplikku otsust selle kohta veel edasikaebamiste tõttu pole, tuleb tal tõenäoliselt siiski vangi minna. Jätkub uurimine veel kahe võimaliku rikkumise tõttu. Mitmetel teistel sama partei juhtidel on sarnased proleemid ning seetõttu on nende peamine eesmärk takistada korruptsioonivastaseid kampaaniaid. Võimalik, et ka Eesti lugeja on näinud rumeenlaste proteste kahel viimasel aastal meie sotside soovide vastu muuta karistusseadustikku.
Peale süüdimõistmisi on Dragnea ja tema kaaslased võtnud kasutusele tugevalt rahvusliku, populistliku, konservatiivse ja Euroopa Liidu vastase lähenemise, mis on sarnane näiteks Ungari ja selle liidri Orbani poliitikale. Tema uue narratiivi järgi kiusavad teda hämarad välismaised jõud, George Soros nende seas, kuid siiski peamiselt progressiivsed grupid, kes soovivad „peale suruda“ oma seksuaalvähemuse ja soo narratiivi. Dragnea enda sõnul seisneb tema süü vaid rahvuslike huvide kaitses ning ta võitleb nende eest lõpuni. Seega, tahtsin selgitada, et Rumeenia Sotsiaaldemokraatlik Partei oli see, kes surus traditsioonilise perekonna initsiatiivi parlamendis läbi ilma muutusteta, milleks tal oleks olnud võimalus.
Kuidas suhtusid rahvahääletusse rumeenlased ja milline oli kodanikuühiskonna roll laiemalt?
Valdav osa rumeenlastest on konservatiivsed, vähetolerantsed ja üsna homofoobsed, seega suurem osa ka ilmselt toetaks põhiseaduse muudatust. Samas on oluline aru saada, et väga suur ühiskonnast ei usalda poliitikuid ja erakondi, kohe sügavalt ei usalda. Seega referendumi tulemustes mängis suurt rolli asjaolu, et selle algatajad sidusid end poliitikaga.
Progressiivsem osa ühiskonnast otsustas referendumit boikoteerida, sest rahvahääletuse õnnestumiseks oli vaja, et sellel osaleks vähemalt 30% hääleõiguslikest rumeenlastest. Oli üsna selge, et enamik referendumil osalenutest toetab rahvahääletust pakutud kujul. Samas loodi siiski kampaaniaid, mis kutsusid üles toetama inimõigusi, sallivust ning nende sõnumid olid mõnusalt positiivselt, samas olid need kampaaniad kriitilised korruptsiooni suhtes ning religiooni dogmade kasutamise vastu poliitikas. Need vabakonna kampaaniad toimusid üldiselt online-keskkonnas, need loodi väheste ressurssidega, neid lõid ja vedasid vabatahtlikud, sest rahastust sellistele algatustele polnud. Ma ütleks isegi, et täna sisuliselt puudub igasugune rahastus inimõigusliikumisele Rumeenias.
Lõppkokkuvõttes osales rahvahääletusel vaid 20.96% hääleõiguslikest inimestest ja referendum kukkus madala osaluse tõttu läbi. Ma leian, et selleks on järgmised põhjused ning ma nimetan neid tähtsuse järjekorras:
- Inimeste vähene huvi kõige suhtes, mis on seotud poliitikaga. Paljud, kes oleks võinud referendumit toetada leidsid poliitikaleiguse tõttu, et on palju paremaid asju, millega tegeleda nädalavahetusel
- Rahvahääletuse boikotikampaania, mida toetasid paljud näitlejad, lauljad ja muud loovvaldkondades tegutsevad inimesed
- Sisepinged Rumeenia Sotsiaaldemokraatlikus Parteis, sest parteis on grupp inimesi, kes soovivad vabaneda Dragneast ning paljud sama parteid kohaliku tasandi aktivistid hakkasid partei pealiini poliitikale ja seisukohale vastu, keeldudes toetamast ettepanekut muuta põhiseadust.
Rahvahääletus ei õnnestunud, milliseid reaktsioone ja tundeid see ühiskonnas tekitas ning kuidas edasi?
Tulemus ei muuda fakti, et enamik meie ühiskonna liikmetest on väga konservatiivsed. Progressiivsematele jõududele andis see samas julguse luua omalt poolt platvorme ja ühenduda.
Lühiperspektiivis oleme siiski olukorras, kus populism õitseb ning meie sotsid pakuvad erinevaid seadusmuudatusi, millega soovivad vähendada kodanikuruumi ning Euroopa Liidu vastased meeleolud on nende poliitika pärisosaks. Samas on meie puhul huvitav nähtuseks, et äärmus-parempoolsed pole kunagi suutnud Rumeenias saavutada päriselt populaarsust, neid pole kunagi valitud parlamenti, sest nende toetus on vaid 1-2% juures. Samas on neil oma roll ühiskonna arengutes, näiteks on suutnud nad suurenda vaenukõne osakaalu avalikus ja aktsepteeritud ruumis.
Seega on meil ees poliitiliselt ebastabiilsele aeg. Ilmselt kerkivad esile ka inimesed, kes püüavad Sotsiaaldemokraatliku Partei esimehe Liviu Dragnea asemele asuda. Või kui ei muud, püüavad nad kutsuda esile muutusi koalitsioonis, aga miks mitte ka terves valitsuses. Aeg näitab.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan