Eesti Inimõiguste Keskuse annetuste kogumise kampaania kutsub üles mitte mööda vaatama. Samas vaimus tegutsesid üle saja aasta tagasi naised, kelle pildid ilmestavad meie kampaania kleebiseid Lilli Suburg ja Marie Reisik.

1841. aastal sündinud Lilli Suburg oli eesti kirjanik, ajakirjanik, haridustegelane ja naisõiguslane, keda on nimetatud ka Eesti esimeseks feministiks. Suburg sai hariduse ärkamisliikumise seisukohalt olulises kohas, Pärnu tütarlastekoolis. Kultuuriloos on rohkem kirjutatud Suburgi kirjanduslikult andekamast pinginaabrist Lydia Koidulast, kuid Suburgi tegevust võib isegi mõjukamaks pidada.

Suburgi 1873. aastal ilmunud autobiograafiline romaan ”Liina” muutus rahva hulgas ülipopulaarseks, sest kirjeldas eestlase elu, kadakasaksluseks kujunemist baltisaksa ülemvõimu all. 1878. aastal sai Suburgist Perno Postimehe peatoimetaja ja sellega Eesti esimene professionaalne naisajakirjanik.

Aasta enne Hugo Treffner eesti poisslastele loodud erakooli, aastal 1882 sai Lilli Suburg õiguse Pärnus luua eesti neidudele saksakeelne erakool, mis jätkas 1885 Viljandis. Suburgi kool toetus Rousseau ja Postalozzi humanistlikele kasvatuspõhimõtetele ning ta kodu kujunes kohtumiskohaks paljudele selle aja naisharitlastele.

1887. aastal hakkas ilmuma Tartus literatuurne ajakiri Linda, mille väljaandja ja toimetaja oli Lilli Suburg ja vastutav toimetaja Huggo Treffner. Ajakiri oli mõeldud Eesti naisterahvale ja toituretseptide asemel püüdis ajakiri tõsta naise haridus- ja mõtlemistaset. Avanumbris kirjutas Suburg, et naised ei laseks end sildistada ja hirmutada, tuletades meelde, et ”meil on küllalt vaimulisi mehi, kes ära tunnevad, et Jumal on naisterahvale vaimu jõudu andnud”.

Kui Lilli Suburg 8. veebruaril 1923. aastal suri, siis olid teda saatma tulnud kõik naisorganisatsioonid üle Eesti, ajakirjanike selts, tema õpilased, sõbrad ja riigiesindajad. Järelhüüetes ja tänusõnades tunnustati tema tööd ajakirjaniku, kirjaniku ja naisõiguste tulise eestvõitlejana. Kirjanik ja filmitegija Imbi Paju on Suburgi elust ja tegevusest pikemalt kirjutanud ning pakkunud välja, et võiksime Eestis tähistada Suburgi sünnipäeva nagu tähistatakse Soomes Minna Canthi päeva soolise võrdõiguslikkuse päevana. Meie ühiskonna tänaseid vabadusi naudime paljus tänu Suburgi kunagisele tööle, nii on Paju ettepanek igati asjakohane.

Teine Eesti naisõigusluse ajaloo suurkuju on Marie Reisik (sünd. Tamman), kes sündis 1887. aastal Kilingi-Nõmmel ja õppis Pärnu tütarlaste gümnaasiumis, kus kunagi õppis ka Lilli Suburg.

1904. aastal gümnaasiumi lõpetanud Mariel oli lootust teha eksternina õpetaja kutseeksam, kuid lootus ei täitunud – naiste õppimis- ja töötamisvõimalusi piiravaid reegleid muudeti pidevalt. 1908. aastal õppis Marie Pariisis Alliance Française’i kursustel prantsuse keele õpetajaks ja naasis seejärel Pärnusse. Vahepeal Torma kihelkonnakoolis õpetajana töötanud, kolis ta 1910. aastal Tartusse ja hakkas tööle Tartu kõrgema algkooli õpetajana. Tartus sai temast üks naisseltsi eestvedajatest, mh seltsi häälekandja, kuukirja Naesterahwa Töö ja Elu peatoimetaja.

Eesti iseseisvusaastate naisliikumise juhiks tõusis Reisik 1917. aasta esimesel naiskongressil, kus ta sõnastas naisliikumise tegevussuunad ja idee asutada Eesti Naisorganisatsioonide Liit. 1920. aastal peetud II eesti naiste kongressil Eesti Naisliit asutatigi ja Reisik valiti liidu juhatajaks. Marie Reisik kandideeris 1919. aastal Asutavasse Kogusse, kus ta aasta hiljem kõrvuti teiste tuntud naistega kirjutas alla Eesti põhiseadusele. Reisik oli naiste hulgas vaieldamatu autoriteet, kes ehitas üles vaba Eesti riiki kõrvuti paljude teistega läbi kogu iseseisvusaja. Nõukogude okupatsiooni järel 1940. aastal Naisliit likvideeriti ja Reisik suri 1941 Tallinna keskhaiglas. Evelin Tamme sõnul oli Marie Reisik „teerajaja, esimese põlvkonna naispoliitik, kelle mõõdukas joon ühendatuna julguse ja väga hea koostööoskusega väärib austust ja on eeskujuks.“

Lilli Suburg ja Marie Reisik on mõlemad eeskujuks, kuidas seista oma õiguste ja vabaduste eest ning ehitada haritumat, teadlikumat ja õiglasemat Eestit.

Kasutatud Imbi Paju artikleid „Imbi Paju: meie soolise võrdsuse lipulaevad on Lilli Suburg, Hugo Treffner ja Carl Robert Jakobson“ (https://kultuur.err.ee/679225/imbi-paju-meie-soolise-vordsuse-lipulaevad-on-lilli-suburg-hugo-treffner-ja-carl-robert-jakobson) ja „Imbi Paju: ka Eesti vajaks võrdõiguslikkuse päeva ehk teadvustamata Lilli Suburg“ (https://www.err.ee/344470/imbi-paju-ka-eesti-vajaks-vordoiguslikkuse-paeva-ehk-teadvustamata-lilli-suburg) ning Evelin Tamme artiklit Sirbis „Eesti feministide eelkäija Marie Reisik 130“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-feministide-eelkaija-marie-reisik-130/).