Eesti Inimõiguste Keskuse inimesed pidasid 30.-31. juulil Narva-Jõesuus oma iga-aastast strateegiaseminari. Analüüsiti keskuse senist tegevust ning arutati pikemaajalisi eesmärke.

Seminari esimesel päeval oli pearõhk keskuse annetustegevusel ja kommunikatsioonil. Eesti Inimõiguste Keskus on sõltumatu organisatsioon, kelle rahastus on suures osas projektipõhine ning seepärast on toetajate annetused eluliselt vajalikud.

Keskusel on 34 püsiannetajat ja erinevate projektide annetuskampaaniate eesmärgid on täitunud, kuid operatiivset reageerimist võimaldava puhvri jaoks oleks püsiannetajaid hädasti juurde vaja. Projektide rahastus peab rangelt silmas ainult konkreetse projekti eesmärke ja tegevusi ning korrektne ja läbipaistev rahakasutus on olnud läbi aegade Inimõiguste Keskuse põhimõtteks.

Nii seadsime paika edasise annetustegevuse põhimõtted ja arutasime, kuidas saaksime oma töösse vabatahtlike paremini kaasata. Kui lugeja sooviks annetajana õla alla panna, teab soovitada häid praktikaid või soovib kaasa lüüa vabatahtlikuna, siis oled oodatud!

Kommunikatsioonistrateegia väljatöötamine ja vastava arenguhüppe jaoks oleme saanud tuge KÜSKilt ning sügise jooksul toimuvad mitmed kommunikatsioonikoolitused. Narva-Jõesuus keskendusime peamiste sihtgruppide defineerimisele ja lihvisime sõnumeid. Meie peamine sihtgrupp olete teie, head lugejad – inimesed, kellega me jagame samu väärtuseid ja kelle toel aitame väärtuseid ühiskonnas rakendada.

Teine päev algas pressikonverentsi kujutava rollimänguga, kus püüdsime määratleda ja läbi analüüsida vaenukõne olemust, selle avaldumise viise ning eriti selle suhet sõnavabadusega. Sõnavabadus ja õigus elada oma elu pärast kartmata on mõlemad olulised inimõigused, kuid kas pidev hirmu ja vihkamise külvamine sõnavabaduse sildi all vajab vastulööki? Vajab, aga millist? Kuidas hoida mõlemat õigust nii, et ka vastutus säiliks?

Olgu siin kohal antud vaenukõne määratlus, mis on välja toodud inimõiguste giidis: Vaenukõne on igas vormis vaenule ja vägivallale üleskutsumine, levitamine või õigustamine üksikisiku või grupi vastu, põhinedes teatud omadustel, nagu näiteks rassil, rahvuslikul kuuluvusel, sool, vanusel, seksuaalsel sättumusel, veendumustel või tervislikul seisundil. Täpsustasime määratlust – vaenukõne on igas vormis vaenulik kõne, mille eesmärk või tulemus on vähemusgrupi alandamine, dehumaniseerimine või nende vastu vägivallale üles kutsumine, mis on tehtud avalikkuse vahendusel.

See tähendab, et sõprade ringis kellegi sõimamine või mõnitamine jääb nende väheste inimeste südametunnistusele. Kohe, kui inimene võtab sõna avalikkuses või jagab kellegi vaenusõnumeid sotsiaalmeedias, peab arvestama reeglitega. Piltlikult öeldes: kui inimene tahab oma kodus põrandale sülitada, siis lasku käia. Kui ta aga läheb teistele külla, teatrisse või kooli, siis pole põrandale sülitamine enam tema eraasi.

Eesti Inimõiguste Keskus jätkab tööd vaenukõne ennetamise ja takistamisega. Järgmise sammuna on Euroopa vabaühenduste rassismivastase võrgustiku ENAR toel Eesti Inimõiguste Keskuse tegevuskavas kokku leppimine, kaasates selleks ka teisi huvitatud vabaühendusi ja eksperte Eestis.

Strateegiaseminaril osalesid Keskuse töötajatest Egert Rünne, Kari Käsper, Kelly Grossthal, Liina Rajaveer, Liina Laanpere ja Peep Ehasalu ning nõukogu liikmetest Katrin Nyman-Metcalf ja Olga Sõtnik.