Utrecht on ülikoolilinn Kesk-Hollandis, kus asub organisatsioon Art.1 Midden Nederland. Külastasin organisatsiooni, et õppida nende kogemustest töötamisel diskrimineerimisohvrite, pagulaste ja LGBT+ kogukonnaga.

Organisatsiooni nimi on Art.1, kuna Hollandi Põhiseaduse esimene artikkel ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida. Art.1-s töötab neli õigusnõustajat, kes teenindavad aastas keskmiselt 400 klienti. Kui nad näevad, et tegu on diskrimineerimisjuhtumiga, saadavad nad inimese edasi Hollandi Inimõiguste Instituudi poole (eelmisel aastal oli neil selliseid juhtumeid kaheksa). Organisatsioon on kohaliku haldusüksuse partner, kes neid ka 90% ulatuses rahastab.

Lisaks nõustamisele koolitab organisatsioon õpilasi, politseid ja teisi asutusi mitte-diskrimineerimise valdkonnas. Koostöös kohaliku LGBT organisatsiooniga aidatakse ka LGBT kogukonna pagulastel uues ühiskonnas hakkama saada, sest Holland aktsepteerib inimesi nagu nad on. Näiteks just päev tagasi korraldasid nad eakate transinimeste vestlusõhtu, kuna nende vajadused on vananedes ja hooldekodus viibides teised ning ka seal võib esineda diskrimineerimist.

Külastasime linnas ka erinevaid kogukondade endi poolt asutatud kohti, need asuvad linnaosas Lombok, mis on olnud populaarne sisserännanute hulgas juba aastakümneid.

Nüüd on saanud see aga linna üheks huvitavamaks piirkonnaks. Linnaosa populaarsus on tõusnud, kuna sisserännanud ja kohalikud on sealse piirkonna koostöös korda teinud (renoveerinud maju jms).

Külastasime ühel õhtupoolikul linnaosas asuvat kohalike ja sisserännanute kohtumispaika. Iga päev on erinev temaatika, ühel päeval õpetavad kohalikud sisserännanutele hollandi keelt, teisel päeval sisserännanud kohalikele oma keeli, samuti on mängude ja kultuuriõhtuid, kus erinevad kogukonnad saavad omavahel suhelda. Teine koht, mida külastasime, oli korteriühistu, mille majas elavad koos kohalikud tudengid ja pagulased ning nad aitavad üksteist ning hoiavad kohalikku piirkonda korras, eesmärgiga kahte kogukonda ühendada.

Enamik uussisserändajatest on Süüriast ning keegi neist ei taha tegelikult kodust eemal olla. Enne kui nad on Hollandis jalad alla said, vaevas neid motivatsioonikriis. Enamik neist elas Damaskuses ning olles umbes 30-aastased, olid just koole lõpetamas ja oma elu alustamas. Nüüd peavad nad kõike sedasama kordama. Kõige keerulisemaks peavad nad uute kohalike sõprade leidmist, kuna nad pole sellega harjunud, et sõbra jaoks pead sa aega kalendris planeerima. Nende jaoks on sõber kõige tähtsam. Seega nad ei saa aru nädalasest kokkusaamise planeerimisest, kui tahetatakse näha, nähakse kohe. Rääkides nendega pagulaskriisist, siis nemad ei poolda, et kõik tuleksid Hollandisse, nad tahavad, et olukorrad laheneksid kohapeal ja kõik saaks oma kodus olla.

Linnaosas jäi mulle silma ka üks suur mošee keset linna. Tegu pole lihtsalt mošeega, vaid sellest on saanud Utrechtis ka usuvabaduse sümbol. Nimelt enne uue mošee ehitamist, asus see nähtamatult tavalises Hollandi elumajas. Linnapea aga arvas, et usku ei pea keegi varjama ning linn eraldas maa ning planeeriti mošee keset linnaosa. Mošee ühed uksed on suunaga linnavalitsusele ja teised kohaliku kiriku suunas. Ehituse käigus aga ei võetud mošee äärtest maha suuri puid, seega oli see ikka varjatud. Kohalik linnapea ütles jälle, et me hoolime puudest ja loodusest aga mošee ei tohiks olla nii peidus, seega võeti maha ka ees olevad puud. Mošee on avatud kõigile ning õues on ka välikohvik.

Art.1 juhataja Mieke Nielssen tuleb Eestisse juba augusti alguses, et Inimõiguste Keskuse tööprotsesside ning töökorraldusega tutvuda.