Läti naised on viimasel paaril aastal julgelt tänavale tulnud ning andnud ühiskonnale ja poliitikutele signaali, et naistevastane vägivald on vale ning naiste õigused, vabadus ja väärikus peavad olema Lätis tagatud. Uurisime naiste õiguste kuul nende väljaastumiste ühe võtmeisiku Lolita Tomsone käest, kui kerge või keeruline oli selliste marsside korraldamine Lätis ning milline oli nende mõju ühiskonnale.

2016. aasta jaanuaris korraldasid Läti naised Riias marsi, mis oli ajendatud Ameerika Ühendriikide naiste marsist ja suunatud ebavõrdsete poliitikate vastu. Tollase väljaastumise korraldasid üheskoos Läti diasporaa naised üle maailma ja Läti feministliku foorumi liikmed. Plakatid kõnelesid peamiselt Lätis naiste probleemidest – vägivald, vaesus, väärkohtlemine, naissoost ohvrite süüdistamine. Marsiti Riia kindluse juurest kesklinnas asuva Vabadussamba juurde.

Tänavu tulid Läti naised 8. märtsil taas tänavale, seekordselt juba väga arvukalt. Marss toimus kodanikualgatuse „Female Stand-Up group“ ja Marta keskuse eestvedamisel. Keskus on sarnane meie naiste varjupaikadele, kus abistatakse lähisuhtevägivalda kogenud naisi, pakkudes erinevaid teenuseid. Lolita Tomsone oli mõlema marsi üks eestvedajaid.

Lolita Tomsone on Žanis Lipke memoriaalmuuseumi direktor. Memoriaalmuuseum on pühendatud Riia sadamatöötaja Žanis Lipkele, kes aitas teise maailmasõja ajal juutidel Riia getost põgeneda, lisaks pakkusid nad abikaasa Johannaga paljudele juutidele ka vajalikku pelgupaika. Muuseum asub Lipkede endise kodu kõrval, kus perekond varjupaika pakkus, nt. kaevates puuriida alla punkreid. Memoriaalmuuseum valmis ettevõtjate ja annetuste toel ning pälvis 2014. aastal ka Euroopa aasta muuseumi auhinna asutaja, Kenneth Hudsoni nimelise preemia. Lolita sõnul on muuseumi roll tuletada meelde ajalugu ja iga inimese rolli selles. Seetõttu korraldavad nad muuseumis erinevaid diskussioone ja seminare teemadel, mis puudutavad ühiskonda, tolerantsust, sotsiaalset siduvust ja kultuuri.

Te olete korraldanud Riias juba kaks avalikku marssi, miks?

Me hakkame Lätis tasapisi aru saama, et inimesed tänaval protestimas ja marssimas on tõeliselt tähenduslik – see on silmnähtav meeldetuletus, et aeg on midagi reaalselt ära teha. Mõnusa külma veiniklaasi taga arvutis teravmeelsete kommentaaride tegemise asemel oli aeg tegudeks.

Reaalsed teod tähendavad eelkõige, et me saame kokku, korraldame üritusi, millele eelnevad töötoad, kuidas kujundada postreid, või arutelud, millises sõnastuses peaksid meie sõnumid olema. Meil oli ka näiteks protestiüritus Läti valitsuse otsuse vastu, mille kohaselt võivad oma munarakke annetada vaid sünnitanud naised. Meie jaoks näitas selline otsus valitsejate soovi võtta osadelt naistelt otsustusõigus oma kehade üle.

Muidugi tähendab selliselt avalikel väljaastumistel osalemine inimeste jaoks meedia suurt tähelepanu. Eesmärgi jaoks on see väga positiivne, aga samas vähendab osalejate privaatsust ning nad peavad sotsiaalmeedias kannatama kohutavate vaenulike rünnakute all.

Kui kerge või keeruline oli selliste marsside korraldamine Riias ning kui suurt korraldusmeeskonda sellised ettevõtmised vajavad?

Eestvedajaid ei olnud arvukalt, aga meie kogemus näitab, et sotsiaalmeedias info jagamine toob iseenesest juba kaasa huvi ja osaluse. Paarsada inimest kõndimas rohkem kui saja värvilise plakatiga jätab jälje. Meie teise marsi ajal oli inimesi veidi vähem, aga tuleb arvestada, et sel päeval oli Riias tugev lumetorm ja marssimine ilmastikuolude tõttu tõeline väljakutse.

Kuidas suhtus teie marssi meedia ja ühiskond? 

Sel aastal keskendus ajakirjandus meie marssi kajastades naistevastase vägivalla teemadele ja meediakajastus oli väga hea ja sisukas. Inimesed arutasid ja olid šokeeritud naistevastase vägivalla ulatusest ja statistikast. Ma ütleksin, et ühiskonna vaimsele tervisele on kasulik näha inimesi seismas õige asja eest.

Jah, tänavatel ei olnud masse, aga samas pole ka väike asi saada nii arvukalt inimesi tänavatele oma hääl kuuldavaks tegema, eriti võttes arvesse, kui intensiivset tähelepanu saime me Läti ja Venemaa meedialt. Õnneks ei lasknud marssijad end ootamatust rambivalgusest ja halbadest ilmastikuoludest heidutada. Meie meelest on tegu suure võiduga.

Aitäh meiega Läti naiste kogemust jagamast, mida ütleksid kokkuvõtlikult Eesti lugejale?

Igatahes oli tegu suurepärase kogemusega, naised – ja mehed – tulid välja, et näidata oma solidaarsust üksteisega. Võibolla pole see post-sovietlikes maades tõesti „loomulik“ nähtus, aga võrreldes näiteks Poolas toimuva ja nende naiste streikide ning väljaastumistega #CzarnyProtest ajal, oleme me Balti riikides tõesti passiivsemad ja kardame, et inimesed vaatavad, räägivad ja arvustavad meid. Seega nõuab meie piirkonnas enda õiguste eest välja astumine inimestelt teatud annuse julgust ja pealehakkamist. Meie kogemus näitas, et sellised inimesed on tegelikult täitsa olemas.