Seoses kavandatava võrdse kohtlemise seaduse muudatusega on Eesti Kirikute Nõukogu ja mõned katoliikliku taustaga vabaühendused tõstatanud küsimuse, kas usuorganisatsioonidel peaks olema õigus inimesi diskrimineerida kui usuorganisatsioonid tegutsevad näiteks kinnisvaraturul üürileandjatena või müüvad avalikkusele muid kaupu või teenuseid. Eesti Inimõiguste Keskus küsis õiguskantslerilt analüüsi, kuidas sellises olukorras tasakaal usuvabaduse ja diskrimineerimise keelu vahel Eesti õiguse kohaselt on.

Õiguskantsleri eelmisel nädalal saadetud vastuses selgub viis olulist punkti:

1. Diskrimineerimise keeld laieneb ka eraisikute vahelistele õigussuhetele. Õiguskantsler kinnitas, et riik peab tagama kaitse ka diskrimineerimise eest eraõiguslike isikute vahelistes suhetes, viidates nii Eesti põhiseaduse sätetele kui ka Eesti jaoks õiguslikult siduvatele rahvusvahelistele lepingutele. Samuti on riigil kohustus tagada kaitse diskrimineerimise eest kõigis eluvaldkondades, sh hariduse andmisel ning kaupade ja teenuste (sh eluaseme) kättesaadavaks tegemisel; see kehtib ka üürisuhete kohta.
2. Lepinguvabaduse põhimõte pole piiramatu. Õiguskantsler selgitas vastusele lisaks, et avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste puhul on igaühel on üldiselt õigus lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt valida lepingupartnereid või kehtestada muid tingimusi, aga mitte lähtuvalt tema olemuslikust tunnusest nagu (sugu, vanus, nahavärv, puue, seksuaalne sättumus jne). Diskrimineerimise keeld laieneb ka eraisikute kinnisvarapakkumistele, mis on avalike kanalite kaudu avalikustatud.
3. Üksikisikul on õigus keelduda teenuse osutamisest kui see on vastuolus tema oluliste (usuliste) veendumustega juhul kui keeldumine on proportsionaalne. Vaadata tuleb teenuse iseloomu, vastuväite sisu ja osutamisest keeldumise mõju. Erandit ei saa samas kohaldada vaid seetõttu, et inimesel on seksuaalvähemuste suhtes eelarvamused, küll aga juhul kui inimesel on religioosne veendumus, mille kohaselt samasooliste inimeste kooselu on vastuolus jumala tahtega. Aga ka sellisel juhul ei õigusta taolise veendumuse omamine seksuaalvähemustesse kuuluvatele inimestele või samasoolistele paaridele kaupade või teenuste (nt majutuse) pakkumisest keeldumist, sest keeldumine on inimväärikust alandav.
4. Riik peab kaitsma inimõigusi ka juhul kui tegemist on usuorganisatsioonide tegevusega. Kirikutel ja usuorganisatsioonidel on kollektiivne usuvabadus, kuid riik peab tagama isikute põhiõigused ka juhul kui inimene on õigussuhtes usuorganisatsiooniga.
5. Kirikud võivad üldiselt erisusi teha usuasjades, aga mitte siis kui tegutsevad avalikult turul sarnaselt teiste teenuseosutajatega. Kollektiivsel usuvabadusel on õiguskantsleri arvamuse kohaselt suurem kaal olukordades, mis puudutavad usutalituste läbiviimist, kiriku kuulutuslikku rolli ning usuorganisatsiooni siseküsimusi. Aga avalikkusele kaupu ja teenuseid pakkudes, näiteks kinnisvara välja üürides, majutusteenust pakkudes või meeneid müües, on üldjuhul kirik samasuguses olukorras kui teised kaupade ja teenuste pakkujad ning seetõttu on usuvabaduse riive väiksem.

Õiguskantsleri analüüsist võib seega kokkuvõtvalt järeldada, et võrdse kohtlemise seaduses ei peaks avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste puhul usuorganisatsioonidele või usuliste veendumuste põhjal tegema erisusi.

Loe täismahus õiguskantsleri vastust ja meie kirja talle.