Novembri lõpus leidis Saksamaal aset rahvusvahelise võrgustiku UNITED konverents, mis seekord keskendus vaenukõnele ja -kuritegudele. Läbivaks fookuseks teema lahtimõtestamisel oli ohvrikesksus – nende vaatepunkti avamine ja mõista püüdmine.Oma kogemustest kõnelesid konverentsil nii akadeemikud vaenukuritegude ohvritele nõustamisteenuse pakkujad ja õigusabi osutajad, kui ka ohvrid ise. Jagati häid praktikaid koostööst politseiga, meediaga, kogukondadega. Eesti Inimõiguste Keskust esindas konverentsil Liina Rajaveer.
Vaenukuritegu teeb rohkem haiget
Vaenukuritegu on nn message crime – ta kannab sõnumit mitte ainult ohvrile, vaid kõigile neile, kes on temaga mingi tunnuse alusel sarnased, olgu selleks nahavärv, sugu, usk või seksuaalne sättumus. See sõnum on sõnum mittekuulumisest, võimupositsioonidest ja sotsiaalsest tõrjutusest ja see jätab jälje. Ka vaenukõne ei ole pelgalt süütu onu-heino-nali või auru välja laskmine. Solvaval, vaenu õhutaval või ähvardaval väljendusviisil on sügav ja sageli püsiv mõju ohvrile, kuna märkused ja kommentaarid puudutavad nende adressaadi identiteeti, pärisosa, midagi, mida on võimatu või raske muuta. Vaenukõne- ja kuriteod ei puuduta vaid üht isikut, vaid tekitavad ebastabiilsust terves ühiskonnas: vaenamise sõnum kandub otseselt ohvrilt lähiümbrusele, lähiümbruselt sarnast identiteeti jagavatele inimestele, mõjutab ka teisi sarnased kogemusi läbielanud kogukondi (nt teised vähemused) ning laiemas plaanis avaldab mõju kõigile, kes jagavad väärtusi nagu avatus, tolerantsus jne.
Oluline on mõista ohvri kogemust
Ohvrite toetamine ja võimestamine on oluline igasuguste kuritegude puhul, kuid vaenukõne ja -vägivalla puhul on juhtunu mõju ohvrile tihtipeale veel tugevam ja pikaajalisem. Selliste juhtumite puhul on tegu ajendatud kannatanu sotsiaalsest identiteedist, mida on võimatu muuta ning mis sageli on äratuntav mõne välise tunnuse järgi. Lisaks on seetõttu tõenäoline, et kui rünnak selle pihta, kes sa oled, juhtus ühe korra, võib see juhtuda uuesti – ja iga järgmine kord kuhjub eelmiste kogemuste pinnale. Näiteks Euroopa etniliste vähmuste seas läbi viidud küsitlus näitas, et 1/4 neist on viimase 12 kuu jooksul vähemalt ühe korra olnud vaenukuriteo ohvriks.(1)
Politseisse või vabaühenduse juurde jõuabki ohver enamasti pärast mitmeid instidente. Isegi lähedastele ja sõpradele räägitakse taolistest juhtumitest harva – tavalisemad on enesesüüdistamine ning hirm teiste suhtumise ees (eelkõige on probleemiks taasohvristamine). Selleks, et kõrvalseisjana probleemi paremini mõista, on oluline kuulata ohvrite lugusid, võtta neid tõsiselt ja mitte alahinnta nende kogemusi – küsimus ei ole tihtipeale ühes erandlikus juhtumises, vaid süsteemses, igapäevases diskrimineerimises. Vaenukuritegude ohvrid vajavad väärikat kohtlemist, asjakohast nõu ja kinnitust, et süü ei lasu neil, vaid ründajal.
(1) FRA EU-MIDIS Data in Focus 6: Minorities as Victims of Crime (2012)
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan