Eile ilmus uus inimõiguste aruanne, mis kajastab 2016. ja 2017. aasta arenguid. Selle puhul panime kokku suve lõpus tehtud tagasivaated aruannetele vahemikus 2007–2012. Kuidas muutus olukord esimese viie aruandeaasta jooksul ja milised soovitused on jäänud samaks?
Esimest korda käsitlesime inimõiguste olukorda Eestis aruande vormis 10 aastat tagasi, aastal 2007.
Olime esimeses aruandes rõõmsad SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital moodustamise, kinnipeetavate arvu vähenemise ja sünagoogi avamise üle.
Muret tekitasid muuhulgas rahvussuhted aprillirahutuste taustal, kinnipidamisasutuste olukord, samasooliste paaride kooselu regulatsiooni puudumine ja võrdse kohtlemise seaduse eelnõu toppamine Riigikogus.
Kahe viimase osas on toimunud ka märkimisväärne edasiminek: kooseluseadus hakkas kehtima 2016. aastast, andes samast soost paaridele esmakordselt võimaluse oma kooselu reguleerida (kuigi rakendusaktid on ikka veel vastu võtmata); võrdse kohtlemise seadus jõustus juba varem, 2009. aastal.
2008.-2009. aasta kohta käiv aruanne “Inimõigused Eestis” oli teine taoline aruanne.
Positiivsete arengutena tõime tollal välja:
– avalikke koosolekuid oli nüüdsest lihtsam korraldada;
– võeti vastu ja jõustus võrdse kohtlemise seadus;
– justiitsministeerium algatas diskussiooni samasooliste kooselu reguleerimise üle.
Negatiivsest poolest jäid silma:
– karistusjärgse kinnipidamise kehtestamine;
– riigi õigusabi halb korraldus;
– asendusteenistuse pikem kestus võrreldes ajateenistusega;
– võrdõigusvoliniku ressursside nappus.
Karistusjärgse kinnipidamisega läks hästi, sest juba mõni aeg hiljem tunnistas Riigikohus selle põhiseaduse vastaseks. Teised murekohad on suuremal või vähemal määral probleemsed ka täna.
2010. aasta “Inimõigused Eestis” aruanne oli põhjalikum kui kunagi varem (16 peatükki) ning oli saanud ka cooli kujunduse, millega oleme jätkanud tänaseni.
Muret tekitas tollal liiga vähene tähelepanu koduvägivalla teemale, mille osas tänaseks palju edusamme tehtud. Varjupaigataolejate vastuvõtukeskuse kauge asukoht ja halb seisukord Illukal pälvis samuti aruandes kriitikat, millest oli ka kasu: 2014. aastal kolis keskus Vaole, kus olukord on oluliselt parem.
Samuti kritiseerisime vaenu õhutamise sätete liiga kitsast sõnastust, vangide valimisõiguse piirangut ja valimiseelset välireklaami keeldu, mis kõik ikka veel lahendust ootavad.
Aruandes “Inimõigused Eestis 2011” mainisime arengutena inimkaubanduse kriminaliseerimist eraldi kuriteona ning kohtusse pöördumist lihtsustavat riigilõivude vähendamist (neid oli tõstetud majanduskriisi haripunktis, et riigieelarvet täita).
Negatiivse poole pealt nentisime paigalseisu paljudes valdkondades, aga eraldi juhtisime tähelepanu inimväärikust alandavale olukorrale hooldushaiglates ning varjupaigataotlejate liiga kergekäelisele kinnipidamisele. Mõlemad teemad on paraku ikka veel aktuaalsed.
Aruandes “Inimõigused Eestis 2012”:
– juhtisime tähelepanu, et Eestis pole ikka veel ühtegi nn Pariisi põhimõtetele vastavat ja rahvusvaheliselt tunnustatud riiklikku inimõiguste kaitse asutust (seda pole siiani);
– kajastasime avalikku arutelu nii kooseluseaduse, pagulaste kui vaenu õhutamise keelu osas;
– olime rõõmsad, et Riigikogu ratifitseeris lõpuks puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni;
– tundsime muret, et oluliste õigusaktide vene keelde tõlkimist ei toetatud (tänaseks siiski on seda tehtud, kuigi mitte osana Riigi Teatajast).
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan