15. novembril selgus, et Austraalia valitsuse poolt korraldatud rahvaküsitluse kohaselt toetas sooneutraalse abielu seadustamist enamus ehk 61,6 protsenti küsitlusel osalenutest. Oma seisukohta väljendasid 79,5 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Vestlesime toimunud rahvahääletuse teemal pikemalt Austraalias elava Martti Martinsoniga, kes on doktorant ja noorsootöö lektor Victoria Ülikoolis Melbourne’is, kus ta koordineerib kahte õppeainet: noorte osaluse alused ning inimõigused, eestkoste ja diskrimineerimine. Martti doktoritöö uurib noorte osalust otsusprotsessides kohaliku omavalitsuse tasandil Eesti ja Austraalia võrdluses. Varasemalt on Martti muuhulgas töötanud noortepoliitika spetsialistina Eesti Noorteühenduste Liidus ning panustanud Tallinna Ülikooli noorsootöö õppekava inimõiguste aine õpetamisse.
Martti peamised järeldused toimunud rahvaküsitlusest ja Austraalia avalikkuse suhtumisest inimõigustesse:
- Austraalias on rahva toetus abieluvõrdsusele olnud ülekaalukas viimased kümme aastat.
- Abieluvõrdsuse seaduseks vormistamise tekitas valitsuses pingeid, valitsuserakonna konservatiivsesse tiiba kuulujad takistasid teema arutamist parlamendis.
- Avalikkuse ja opositsiooni surve viis rahvahääletuseni, kuigi tegu pigem poliitilise venitamistaktikaga valitsuse poolt.
- Paljud poed, baarid, omavalitsused, ettevõtted, ülikoolid ja muud asutused riputasid aktiivselt oma akendele kampaaniaperioodil “JAH” plakateid ja heiskasid vikerkaarelippe.
- EI-kampaaniat juhtis organisatsioon Austraalia Kristlik Lobi, nende argumendid olid peamiselt religioossed.
- Austraallasetele läheb väga korda inimõiguste ning võrdse kohtlemise valdkond.
- Kui midagi Austraalialt õppida, siis on see igasuguse vaenu õhutamise, sh homo- ja transfoobia, islamifoobia, rassismi jne kollektiivne hukkamõist kõikidel tasanditel ja ükskõik kus see juhtub – nii trammis, tänaval, tööl ja koolis, kui ka meedias ja poliitikute poolt.
Miks Austraalia valitsus korraldas rahvaküsitluse abieluvõrdsuse teemal?
Sellel otsusel on omajagu pikk taustalugu. Austraalia avalik arvamus on arvamusküsitluste põhjal järjepidevalt olnud abielu institutsiooni sooneutraalseks muutmise poolt alatest 2007. aastast. Erinevalt näiteks Iirimaast, ei ole abielu institutsioon reguleeritud Austraalia põhiseaduses, seega referendumi korraldamise vajadust abielu sooneturaalseks muutmiseks õiguslikust aspektist vaadatuna ei eksisteerinud. Alates 2013. aastast on Austraalias võimul aga konservatiivne valitsus, kes abieluküsimuses on olnud sisemiselt lõhki: teatud osa valitsuserakonna rahvasaadikutest kuuluvad tõsimeelsete konservatiivide ridadesse, kes on vastu abielu definitsiooni muutmisele ning teine osa valitsuserakonnast on liberaalsesse tiiba kuuluvad, kes on pooldanud samasoolistele paaridele abieluõiguse laiendamist.
Kuna antud teema tekitas valitsuse sees suuri pingeid ning valitsusel oli parlamendi alamkojas vaid ülinapp häälteenamus ning peaministril oma partei sees mitte just kõige suurem toetus, survestasidki valitsuserakonna konservatiivsesse tiiba kuulujad peaministrit, et teemat mitte parlamendis arutlusele võtta, seades selle kuluaarijuttude kohaselt ka Malcolm Turnbulli peaministrina jätkamise tingimuseks. Kuna avalikkuse ning opositsiooni surve ja meedia huvi teema vastu kogu aeg muudkui kasvas, ei olnud ühel hetkel poliitiliselt valitsusel enam võimalik küsimust lihtsalt ignoreerida ja selleks, et võita konservatiivide meeleheaks aega, otsustati venitamistaktika kasuks ehk küsimuse panekuks rahvahääletusele.
Rahvaküsitluse korraldamine küsimustes, mis ei vaja põhiseaduse muutmist, ning mille tulemus ei ole seega valitsusele siduv, on Austraalias üsna ebatavaline. Enne 2017. aastat toimus viimane taoline hääletus 40 aastat tagasi. Kuna valitsusel oli häälteenamus parlamendi alamkojas, ent mitte ülemkojas, luhtusid katsed rahvaküsitluse korraldamise seaduse läbisurumiseks just tänu ülemkoja vastuseisule. Opositsiooni argumendid rahvaküsitluse korraldamise vastu olid seotud eelkõige hääletusega kaasnevate kampaaniate negatiivse mõjuga LGBTIQ kogukonnale, eriti noortele; samuti oldi kriitilised ka küsitluse läbiviimiseks kuluva 122 miljoni dollari kulutamise otstarbekuses kontekstis, kus parlamendil on olemas täielik voli ise abieluseadust muuta.
Kuna rahvaküsitluse seadus parlamendis läbi ei läinud ja seega valimiskomisjon rahvaküsitlust läbi viia ei saanud, leidis valitsus siiski tagaukse. Selleks kasutati endale alluvat Statistikaametit, kellele pani ülesandeks läbi viia uuring, mis oma olemuselt oli peaaegu identne rahvaküsitlusega, kuna osaleda said vaid hääleõiguslikud Austraalia kodanikud ning igal kodanikul oli vaid üks hääl.
Milline oli avalik debatt enne hääletust ja selle ajal? Too palun välja erinevate osapoolte erinevad argumendid ning kirjelda Eesti lugejale hääletuse ajal Austraalias valitsenud õhkkonda.
Julgen öelda, et avalik debatt enne hääletust oli tsiviliseeritum, kui hääletuse ajal. Kuigi Austraalia avalik arvamus oli juba aastaid sooneutraalset abielu, nagu ka teisi LGBTIQ inimeste õigusi soosiv, siis kampaaniaperioodil tulid esile ka nende inimeste ja organisatsioonide vaated, kes muidu ehk meediapilti väga sageli ei sattunud. Südantliigutav oli näha, kui paljud poed, baarid, omavalitsused, ettevõtted, ülikoolid jm asutused riputasid oma akendele kampaaniaperioodil “JAH” plakateid ja heiskasid vikerkaarelippe. Näiteks Sydneys ja Melbourne’is mõnedes linnaosades ringi käies oli teinekord raske leida vaateakent, millel ei oleks olud “JAH” plakatit.
Lisaks toetasid ka omavalitsused ja osariigivalitsused JAH-kampaaniat, heisates oma hoonetele vikerkaarelippe, eraldades täiendavaid vahendeid kampaaniast tulenevate negatiivsete tagajärgedega tegelemiseks (nt nõustamine ja vaimse tervise alane tugi LGBTIQ noortele, kes kannatavad koolikiusamise all jne). Avalikku toetus JAH-kampaaniale avaldasid ka üle 660 korporatsiooni ja 1715 organisatsiooni, kelle seas olid suured tegijad, nagu näiteks Austraalia suurimad pangad, rahvuslik lennufirma Qantas, McDonalds, Twitter jne.
EI-kampaaniat juhtis organisatsioon Austraalia Kristlik Lobi, mistõttu olid EI poole argumendid tugevasti seotud religioossete argumentidega ja abielu “traditsioonilisele” definitsioonile rõhuvad. Kuna vahetult enne rahvaküsitluse kampaaniat oli skandaalide keskmesse sattunud mitmeid aastaid paljudes Austraalia koolides tegutsenud “Turvalise Kooli Koalitsiooni” programm, mille eesmärgiks oli LGBTIQ noortele osaks saava koolikiusamise vähendamine õpilaste harimise kaudu LGBTIQ teemadel, kisti kahetsusväärselt, ent üsnagi ootuspäraselt ka see programm EI-kampaaniasse.
Peamiseks argumendiks EI-poolel kujuneski see, et kui samasooliste abielud seadustatakse, siis järgmine samm on taoliste radikaalsete programmide kohustuslikuks muutumine kõikides Austraalia koolides ja sellest tulenevalt nt kleitide kandmise soosimist koolipoiste seas, masturbeerimisõpetuse ja soovahetuspropaganda sisseviimist kooliprogrammi. Lisaks rõhuti ka võimalikule diskrimineerimisele, mis religioossete vaadetega inimestele osaks võib hakata saama, tuues paralleele USAga, kus kondiitritel ei olevat õigust keelduda samasooliste abielu tarbeks pulmatordi tegemisest ilma karistust kartmata jm taolisi näiteid. Paljud EI-kampaania eestvedajate poolt esile toodud argumendid olid aga faktiliselt ebakorrektsed – suur osa kampaaniast tugines hirmutamisele ning kahetsusväärselt kasutati selleks just lapsi.
JAH-kampaania argumendid rõhusid eelkõige inimõigustele ja võrdsele kohtlemisele ning sellele, et 25 riiki, sealhulgas austraallaste enda naaber Uus-Meremaa, aga ka suurim liitlane USA ja endine emamaa Ühendkuningriik, on kõik abieluvõrdsuse juba saavutanud ning Austraalia on arenenud ning rikaste riikide klubis pigem viimaste hulgas, kus seda veel ei ole. Samuti oli oluliseks argumendiks põhiseaduses kirjas olev riigi ja kiriku lahusus – seda eriti kontekstis, kus EI-pool oma kampaanias just nimelt religioossetele argumentidele tugines – ning seega ei peaks abielu institutsiooni kristlik käsitlus olema argumendis sekulaarse riigi ilmalike seaduste mittemuutmiseks.
Kuigi sõna anti meedias mõlemale poolele, oli tunda, et avalik arvamus, sh ka meedia, kaldusid pigem JAH-poolele. Oli rõõm kogeda, et väga suur enamus austraallastest väljendasid kampaania ajal oma LGBTIQ pereliikmetele, sõpradele ja kolleegidele aktiivselt toesust ning et kampaania ja abieluvõrdsuse teema läks korda niivõrd paljudele LGBTIQ kogukonda mittekuuluvatele austraallastele.
Samas leidsid aset ja kajastamist ka mitmed vahejuhtumid, kus kambad viskasid majade, millel olid akendele riputatud JAH-plakateid või vikerkaarelipud, aknaid sisse; füüsilised ja verbaalsed rünnakuid ühistranspordis ja avalikes kohtades LGBTIQ inimeste või nende toetajate (aga ka EI kampaania toetajate) vastu; homofoobset graffitit jms. Kampaania oli eelkõige raske just noorte LGBTIQ inimeste ja samasooliste vanemate laste jaoks, aga ka näiteks konservatiivsematest riikidest pärit immigrantidele, kuna ühtäkki oli igale inimesele antud just kui litsents avaldada arvamust selle üle, mida nad LGBTIQ kogukonnast ning samasooliste vanematega peredest arvavad. Igal pool räägiti sellest – koolis, telekas, raadios, tänaval, baaris, tööl, kodus.
Kuna arvamused ei olnud alati positiivsed, eriti maapiirkondades, siis avaldas selline avalik kampaania kindlasti mõju paljudele, sest ringles ka omajagu arvamusi, et LGBTIQ inimesed ei vääri samu õigusi teistega, sest nad on teistsugused, kui teised. Taolised sõnumid võivad olla kõikidele LGBTIQ inimestele, aga eelkõige iseennast ja oma seksuaalsust avastavale noorele ja tema eneseväärikusele ja vaimsele tervisele üsna ränkade tagajärgedega.
Millist rolli mängis hääletuses kodanikuühiskond? Kas kohalikud LGBT ühingud, inimõigusorganisatsioonid, erinevad rohujuure tasandi liikumised panustasid omalt poolt protsessi?
Kodanikuühiskonna roll kampaanias oli kahtlemata võtmetähtsusega, kuna nii JAH kui EI kampaaniat juhtisidki vabaühendused. Erakonnad tegid kahtlemata samuti kampaaniat, aga kuna näiteks valitsus, erinevalt opositsioonist, ei olnud selles küsimuses üksmeelsel seisukohal ning tegemist oli ametlikult uuringuga, siis oli erakondade roll kampaanias eeldatust väiksem. EI-kampaania taga olid enamasti kirikud ja kristlikud organisatsioonid (kuigi kindlasti mitte kõik – mitmed kogudused näiteks avaldasid toetust hoopiski JAH kampaaniale) ning äritegelased. JAH-kampaania toetajate ring oli oluliselt mitmekesisem, koosnedes pea kõikide tegevusalade organisatsioonidest.
Loomulikult olid kõik LGBTIQ temaatikaga tegelevad ning inimõigusorganisatsioonid JAH kampaania taga, aga ka väga suur hulk kuulsusi, enamik ülikoole, märkimisväärne arv suur- ja väikefirmasid, meditsiiniorganisatsioonid, ametiühingute liikumine jne. Isegi mõned koolid panustasid kampaaniasse korraldades korjandusi.
Kuna ametlikult oli tegemist uuringuga, mitte rahvahääletusega, ei saanud ei JAH ega EI kampaaniad kumbki riiklikku rahastust, seega toetus kampaania 100%-liselt annetustele.
Mis saab edasi? Austraalia ühiskond on hääletanud selgelt abieluvõrdsuse poolt, kuid teatavasti oli küsitluse näol tegu mittesiduva soovitusega riigi parlamendile.
Teatavasti oli ka Brexiti hääletus Ühendkuningriigi parlamendile mittesiduv, ometi ei ole poliitiliselt mõeldav rahva niivõrd selge tahtega mitte arvestada. Austraalia puhul oli osalusprotsent ligi 80% ning JAH tulemuste osakaal palju ülekaalukam kui Brexiti või Trumpi puhul – 61.6%. Valitsus ongi lubanud enne jõule vastava seadusemuudatuse üle hääletada – tegemist saab olema vaba hääletusega, kus parlamendisaadikud saavad hääletada oma südametunnistuse järgi ilma partei ametlikku seisukoha järgimise kohustuseta. On kindel, et parlament võtab rahva tahet arvesse ning hääletab abieluseaduse muutmise poolt.
Samas pole kõik mured sugugi lahendatud – EI-kampaania ning konservatiivsesse tiiba kuuluvad saadikud on küll leppinud, et sooneutraalse abielu seadustamine on nüüdseks vältimatu, kuid nad üritavad läbi suruda võimalikult laiaulatuslikke nn usu- ja veendumusvabaduste erandeid. Sisuliselt tähendab see seda, et soovitakse seaduslikku õigust mitte ainult kirikutele samasooliste paaride laulatamisest keeldumiseks (seda on valitsus korduvalt lubanud tagada niikuinii), vaid ka ilmalikele abielu registreerijatele, aga ka näiteks poodidele, kohvikutele jt ettevõtetele samasooliste pulmade tarbeks teenuste ja kaupade pakkumisest keeldumise õiguse andmist.
Nimetatud katsetele on arusaadavalt vastu LGBTIQ organisatsioonid, kuna see võib potentsiaalselt tähendada diskrimineerimisvastase seadusandluse osas tagasiminekut, kus LGBTIQ inimesi võidakse teatud olukordades seaduslikult diskrimineerida. Sellist abielu kontseptsiooni austraallased hääletusel kindlasti ei toetanud ning katsetele tekitada seaduslikke erinevusi selles, kuidas on lubatud kohelda paare tulenevalt nende seksuaalsest orientatsioonist, astutakse kindlasti vastu. See, millised saavad olema võimalused isiklike või usuliste veendumuste tõttu seaduslikult samasoolisi paare diskrimineerida, selgub lähinädalatel parlamentaarse debati käigus. Kindel on see, et kirikuid ei sunnita seadusega samasooliste paaride abielusid läbi viima.
Kuidas kirjeldaksid laiemalt austraalaste suhtumist LGBT inimeste õiguste, võrdse kohtlemise ning inimõiguste valdkonda. On meil midagi Austraalialt õppida?
Keskmise austraallase, eriti suurlinnades elava austraallase suhtumine LGBTIQ inimestesse ei erine suhtumisest seksuaalvähemuste hulka mittekuuluvate inimestesse. Inimesed ei vaata üldjuhul tänaval käest kinni hoidvale kahele mehele või trammis suudlevale kahele neiule pikkade nägudega järele või ei lähe juurde ütlema, et see, mida nad teevad, on midagi ebaloomulikku. Samas on muidugi ka negatiivseid erandeid ja mida rohkem suurlinnadest eemale, seda erinev suhtumine on. Austraalias on haridussüsteemis väga suur osakaal katoliiklikel koolidel ning LGBTIQ õpilastel, eriti transsoolistel õpilastel, võib seal õppides olla tihti keeruline. Võrreldes kõikide noortega, on Austraalia LGBTIQ noorte suitsidiaalsus viis korda suurem (16% on üritanud enesetappu) ning transnoorte puhul ligi 11 korda suurem (35% on üritanud enesetappu). See on väga kurb statistika iga riigi jaoks, eriti aga niivõrd rikka ja tolerantse riigi jaoks nagu Austraalia.
Austraallasetele läheb väga korda inimõiguste ning võrdse kohtlemise valdkond. Ajal, mil Austraalia valitsuse poliitika on paadiga Austraaliasse saabuda üritanud asüülitaotlejaid tähtajatult kolmandates riikides luku taga hoida ning Austraaliasse mitte lasta, on paljudel austraallastel valitsuse käitumise pärast häbi. Austraalia võtab aastas vastu küll ligi 20 000 põgenikku põgenikelaagritest ning tegemist on lahke ja kaastundliku riigiga, kuid paadipõgenike kohtlemine valitsuse poolt viimastel aastatel on tõeliselt kahetsusväärne ning ebainimlik. Põgenike teema kõrval ei ole erilist arengut toimunud ka suhetes Austraalia põlisrahvastega, kes tulutult on üritanud toetust leida põhiseaduse muutmise ettepaneku, mille kohaselt tunnustatakse Austraalia põlisrahvaid kui selle ala traditsioonilisi asunikke, referendumile panemiseks.
Kui midagi Austraalialt õppida, siis on see igasuguse vaenu õhutamise, sh homo- ja transfoobia, islamifoobia, rassismi jne kollektiivne hukkamõist kõikidel tasanditel ja ükskõik kus see juhtub – nii trammis, tänaval, tööl ja koolis, kui ka meedias ja poliitikute poolt.
Taolised tugevad reageeringud viha ning sallimatust õhutavatele väljaütlemistele ja tegudele on väga vajalikud selleks, et anda tugev signaal sellest, millised on ühiskonna põhiväärtused. Paraku tundub mulle, et Eestis on tihtipeale puudust tugevatest ja resoluutsetest reaktsioonidest teatud organisatsioonide, erakondade ja isikute poolsetele sallimatusest pakatavatele väljaütlemistele, ja sellest on kahju. Kui reageerib mõni üksik poliitik või organisatsioon, siis ei ole see kindlasti sama tugevusega signaal, kui reageeriksid kõik ning võibki jääda mulje, just kui on ka selline käitumine lubatud ja normaalne.
Marttiga vestles Eesti Inimõiguste Keskuse mitmekesisuse ja kaasatuse valdkonna eestvedaja Kelly Grossthal.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan