Riia – Praha buss. Pühapäev, 11. juuni. Leedu-Poola piiripunktis buss peatub ning sisse astub Poola piirivalve. Kõik reisijad näitavad isikuttõendavat dokumenti, pass võetakse lisakontrolliks ära vaid ühelt reisijalt. Politsei väljub koos dokumendiga ning buss seisab kümme minutit, kosta on sosistamist, kuniks reisijale ta dokument tagastatakse. Oli see inimene valge, must, naine, mees, kristlane või moslem? Käisin võimustruktuure, rassismi ja soostereotüüpe käsitleval seminaril, mis algas juba ette temaatiliselt.

26-tunnise bussireisi järel sain kiirelt aru, et esiteks ei tööta täies mahus ELTL art 67 (2): Liit tagab isikutele piirikontrolli puudumise sisepiiridel ning teiseks toimub inimeste profileerimine piiril. Seda juhul, kui ta erineb teistest oma väljanägemise poolest. Inimene, keda piiril kontrolliti, oli araablane, kes kandis traditsioonilisi rõivaid. Arutasime toimunud seminaril, kuidas üks sünnist saadik privileege omav inimene sellisel juhul käituma peaks. Sest olgem ausad, kui paljud meist on olnud kasvõi ühes ruumis, kus ta on ainukene eri nahavärviga inimene? Lahendused ei ole lihtsad, aga algatuseks võib politseile ka oma passi ulatada ning öelda, et kontrollige mind siis juba ka. Kahjuks mina ei teinud seekord midagi, vaatlesin vaid juhtunut – osalt ka sellepärast, et tundsin kuidas võimustruktuurid töötavad, politsei on minust kõrgemal positsioonil.

Kindlasti oleks mees olnud vähem silmatorkavam, kui ta ei oleks kandnud rõivaid, mis erinevad meie normidest ja tavadest. Naiste puhul, kes kannavad hijabi, arvame, et nad on rõhutud ja allasurutud, meeste puhul aga tunneme hirmu, et tegu võib olla terroristiga. Mõlemal juhul on tegu meie perspektiivist väära käitumisega, mida sooviksime muuta. See ei ole ajaloos esimene kord, kui lääs oma elustiili, seaduseid ja kombeid peale surub, pidades neid ainuõigeteks.

“Näiteks, kui Uganda oli Briti koloniaalvõimu all, siis kuulutati seal homoseksuaalsus illegaalseks. Nüüd heidavad enamik lääneriike Aafrikale ette, et nad kohtlevad homoseksuaalseid halvasti ning nad ei taga vähemuste õiguseid. See on kõik küll tõsi, aga vaadata tuleks ka laiemalt pilti, kuidas teatud arengud ning poliitika üldse nendesse riikidesse jõudnud on”.

Sama on hijabiga: eeldame, et kõik naised, kes seda kannavad, on automaatselt allasurutud ning nad peaks end muutma ning meie abi vastu võtma, seda kasvõi sunniga. Kas see pole mitte taaskord võimu kehtestamine? Olukord, kus meie teame, mis on neile parim? Aktivisti ning artisti Mona Haydar’i hijabi pooldavat muusikavideo “Hijab (Wrap my hijab)” näitab selgelt, et me nägemus ei pea olema automaatselt ainuõige.

Eestlastel ja teistel Ida-Euroopa riikidest osalejatel on palju raskem end samastada näiteks sakslaste ja prantslastega ning mõista koloniaalajastu tausta ning selle olulisust tänapäeva poliitilise süsteemi kujunemisel. Selleks, et aru saada Aafrika kujunemisest, on ülioluline neid detaile teada.

Osalesin seminaril Eesti GLEN projekti raames, mille kaudu suundun sügisel kolmeks kuuks Ghana kohalikku organisatsiooni tööle.