2. märtsil 2017 tegi Riigikohtu Halduskolleegium kohtumääruse asjas nr 3-3-1-54-16, mis puudutab paljusid varjupaigataotlejaid, kelle rahvusvahelise kaitse taotlust pole rahuldatud ning kes vastava otsuse on edasi kaevanud.
VRKS § 251 lg 2 kohaselt on taotlejal rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal VRKS-is nimetatud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni.
Kolleegium tõi välja, et lõplik otsus on PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Siinjuures on oluline välja tuua, et lahend ei pea olema jõustunud. Kolleegium rõhutas, et lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. VRKS kohaselt on isikul Eestis viibimisalus kuni lõpliku otsuse tegemiseni, kuid kohus võib lubada isikul viibida ka edasiste kohtumenetluste ajal Eestis.
Kolleegium selgitas, et pärast halduskohtu otsuse tegemist, millega jäeti rahuldamata kaebus PPA otsuse peale, ei ole isikul enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatust. Sellest lähtudes tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 1 alusel pole võimalik. Kui jätkuvalt esinevad kinnipidamise alused, on sellise isiku kinnipidamine võimalik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 1 alusel.
Antud otsuse raames tekib küsimus nende isikute osas, kelle kaebust Halduskohus pole rahuldanud ning kes elavad varjupaigataotlejate majutuskeskuses – millised õigused, kohustused, tagatised neil on ning kes peaks neile teenuseid tagama (kui üldse)?
Määrus on kättesaadav siit.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan