Eesti Inimõiguste Keskusel, mille varjupaigaõiguse projekti toetab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, oli neli kohtuasja seoses aspektiga, kas Vene Föderatsiooni saab määratleda turvaliseks kolmandaks riigiks.

Kohtuasjad said alguse Politsei- ja Piirivalveameti otsusest kaheksa varjupaigataotleja varjupaigataotlused jätta sisuliselt läbi vaatamata kuna määras Vene Föderatsiooni kolmandaks turvaliseks riigiks.  Eesti Inimõiguste Keskus olid seisukohal, et Venemaad ei saa pidada kolmandaks turvaliseks riigiks antud isikute suhtes. Kohtuvaidlused taandusid seega küsimusele, kas Venemaa on käsitletav turvalise kolmanda riigina.

Kahe isiku osas sõlmiti PPA ja kaebajate vahel kompromiss, mille Tallinna Halduskohus ka kinnitas. Ülejäänud kuue isiku osas jätkusid kohtuasjad kuni Ringkonnakohtu otsusteni.

Halduskohus tõi kohtuasjades välja, et ainuüksi normide sõnastust silmas pidades võib järeldada, et piisav ei ole vaid see, kui riik on ratifitseerinud Genfi ja EIK konventsiooni, vaid riik peab neid ka tegelikkuses järgima; samuti peab riik tegelikkuses tagama nõuetekohase varjupaigamenetluse (lisaks normide kehtestamisele ka nende rakendamise) ning võimaldama tõhusate õiguskaitsevahendite kasutamise. Kohtud viitasid ka varasemale Ringkonnakohtu 18.08.2016 otsusele haldusasjas nr 3-15-2702 kus on selgitatud, et esmalt tuleb vastavalt seaduses toodud kriteeriumidele kaalutlusõigust kasutades määratleda, kas tegemist on turvalise kolmanda riigiga ning alles seejärel on võimalik teha otsustus taotluse sisuliselt läbivaatamata jätmise kohta.

Halduskohtud tõid välja, et haldusorganil on kohustus anda põhjalik ja juhtumipõhine hinnang, kas isiku taotluse läbivaatamata jätmine ja tagasisaatmine riiki, kust ta Eestisse saabus on lubatav. Lisaks tõi Halduskohus 21.09.2016 otsuses haldusasjas nr 3-16-1087 välja, et PPA haldusaktis viidatud materjalide põhjal on PPA teinud järeldusi, mis ei tugine allikate terviklikule käsitlusele. Samas asjas märkis kohus, et: “Vastustaja (PPA) on haldusakti punktis 3.1.2 viidanud naaberriikide (Soome, Norra) halduspraktikale ja Soome valitsuse tegevusplaanile (vt ka kaevatava otsuse joonealused viited 7, 8, 12). Vastustaja on sealjuures ära märkinud, et tegemist on hiljutiste suunamuutustega nende riikide pagulaspoliitikas, mis on tingitud riiki saabuvate rahvusvahelise kaitse taotlejate arvu olulisest suurenemisest ja sellega ka riikide kulude kasvust ning riiki juba sisenenud taotlejatega mittetoimetulemisest. Seega ei ole kahe naaberriigi pagulaspoliitika muutus, mille osaks on Venemaa määratlemine turvalise kolmanda riigina, tingitud nende poolt kogutud või rahvusvahelistest allikatest või kohtupraktikast saadaval teabel Venemaa varjupaigasüsteemi toimimise paranemisest. Seetõttu tuli vastustajal Eestis kehtivat õigust järgides teha vastav analüüs ise, tuginedes muuhulgas menetlusdirektiivi punktis 55 märgitud suunistele ja käsiraamatutele ning päritoluriiki käsitlevale teabele ning meetmetele, sealhulgas EASO päritoluriiki käsitleva teabe kohta aruande esitamise meetoditele ja asjakohastele ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti juhistele. Õiguspärase haldusakti aluseks ei saa olla kahe naaberriigi pagulaspoliitika uued suunad ega isegi Norras kehtiv migratsiooniseadus. PPA otsuse aluseks saab olla Eestis kehtiv õigus (HMS § 54). Vastustaja ei ole samas teiste riikide halduspraktikale viidates isegi analüüsinud, kas see vastab EL-i ja rahvusvahelisele õigusele. Lisaks, ei ole Eesti otseselt ka samasuguse pagulaste tulva all nagu vastustaja poolt võrdluseks toodud riigid. Kohus nõustub kaebajaga selles, et PPA on kaevatava otsuse põhistamisel tuginenud allikatele selektiivselt ning selle tulemusel teinud nendest ebaveenvaid järeldusi.” Tallinna Halduskohus leidis, et Eesti Inimõiguste Keskuse ja varjupaigataotleja poolt esiletoodud ja ka PPA poolt otsuses viidatud allikatest võib kokkuvõtvalt järeldada, et Venemaal on varjupaigasüsteemi toimimises olulisi puudujääke, mistõttu varjupaigataotlejal ei pruugi Venemaal olla juurdepääsu ausale ja efektiivsele haldusmenetlusele ning “ka kohtumenetluses saadava õiguste kaitse osas ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale”. Kuna põhjendamiskohustuse täitmata jätmisel on tegemist piisavalt kaaluka rikkumisega, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse tegemise rahuldas Halduskohus kaebuse. Ka teistes asjades Halduskohtus jõudis kohus samade järeldusteni.

PPA kaebas kolm otsust (kuue inimese osas) edasi Ringkonnakohtusse kuid Ringkonnakohus jättis kaks kaebust läbi vaatamata ning ühe rahuldamata. Ringkonnakohus tõi 14.11.2016 määruses haldusasjas 3-16-1061 välja, et jääb 18.08.2016 otsuses nr 3-15-2702 toodud seisukoha juurde, et “VRKS § 8 lg 2 p-e 2-4 ei saa tõlgendada selliselt, et nendes sätestatud eelduste täitmiseks piisaks üksnes ühinemisest Genfi pagulasseisundi konventsiooniga ja varjupaigamenetluse regulatsiooni olemasolust. Nii VRKS § 8 lg 2 p-dest 2-4 kui ka direktiivi 2013/32/EL art 39 lg-st 2 nähtub, et turvalise kolmanda riigi määratlemisel on oluline kontrollida, kas vastavas riigis järgitakse ka tegelikult Genfi konventsiooni sätteid. Selline tõlgendus on kooskõlas rahvusvahelise kaitse andmise üldiste põhimõtetega ning isikute õiguste kaitse eesmärkidega. Pelgalt deklaratsioonide olemasolust ja põhimõtteliselt põhiõiguste järgimist tagavate rahvusvaheliste lepingute heakskiitmisest ei piisa, et tagada sobiv kaitse väärkohtlemise ohu eest, kui usaldusväärsetest allikatest ilmneb ametiasutuste tegevus või nende poolt sallitav tegevus, mis on ilmselgelt vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) põhimõtetega (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 28.02.2008 otsus asjas nr 37201/06: Saadi vs. Itaalia, p 147; Euroopa Kohtu 06.09.2016 otsus asjas nr C-182/15: Petruhhin, p 57).” Ringkonnakohtud tõid välja, et kuigi PPA sõnul on Norra ja Soome pidanud Venemaad turvaliseks kolmandaks riigiks, kuhu saab sealt Põhjamaadesse saabunud isikuid tagasi saata on PPA aga jätnud tähelepanuta, et Norra otsust saata varjupaigataotlejad tagasi Venemaale on rahvusvahelised organisatsioonid teravalt kritiseerinud. (Human Rights Watch, Norway/Russia: Don’t Jeopardize Asylum Seekers, 03.02.2016.

Ringkonnakohtud tõid välja, et nende käsutuses ei ole andmeid, et Soome või Norra kohtud oleksid kinnitanud sellise praktika vastavust Genfi konventsioonile ja Euroopa Liidu õigusele. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et PPA ei ole antud juhtumite puhul viinud läbi eraldi analüüsi Venemaa vastavuse kohta VRKS § 8 lg 2 p-des 2-4 sätestatud turvalise kolmanda riigi kriteeriumitele. Lisades, et varjupaigataotlejate ja halduskohtu viidatud allikad annavad põhjust kahelda selles, kas Venemaal järgitakse tegelikult ja järjepidevalt tagasisaatmise keelu põhimõtet ning tagatakse isikutele reaalselt juurdepääs varjupaigamenetlusele ja Genfi konventsiooni nõuetele vastav kaitse. Ringkonnakohtud märkisid, et PPA ei ole ka kohtumenetluses esitanud põhjendusi ja tõendeid, mis selle kahtluse veenvalt kummutaksid kuna PPA ei ole esitanud apellatsioonkaebuses võrreldes esimese astme menetlusega täiendavaid tõendeid või viidanud allikatele, mis annaksid alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale.

Kõikide kaheksa isiku (sh kahe lapse) varjupaigataotlused vaadatakse käesoleval ajal läbi Politsei- ja Piirivalveametis, otsuseid nende suhtes veel langetatud ei ole.