Politsei- ja Piirivalveamet andis kõigile Euroopa rändekava alusel Eestisse ümberpaigutatud varjupaigataotlejatele algselt vaid täiendava kaitse. Kaks neist pöördusid inimõiguste keskuse abil otsuse vaidlustamiseks kohtusse, sest nende individuaalsed asjaolud viitasid, et nende puhul oleks pidanud täiendava kaitse andmise asemel tunnustama nende pagulasseisundit. Rahvusvahelise õiguse, Euroopa Liidu õiguse ning ka Eesti õiguse kohaselt tuleb varjupaika palunud isiku puhul esmalt hinnata, kas ta vastab pagulasseisundi tunnustele ning alles hiljem analüüsima, kas esineb alus selleks, et talle anda täiendav kaitse.
Vahe pagulasseisundi ning täiendava kaitse vahel seisneb mitte ainult elamisloa pikkuses (vastavalt 3 aastat ja 1 aasta), vaid erisus tuleb ka sisse väljaantava reisidokumendi ja keeleõppekohustuse osas. Olulisem on, et juhul kui olukord päritoluriigis muutub paremaks (nt olukord Süürias stabiliseerub), siis täiendava kaitse saajate elamislubasid ei pikendata, kuna nende elamisluba ja kaitse põhineb vaid üleüldisel olukorral riigis. Pagulasstaatuse korral võib inimesel jätkuvalt olla isiklik kaitse vajadus, mis ei põhine vaid üleüldisel olukorral päritoluriigis.
Kohtumenetluse ajal peetud läbirääkimiste tulemusena jõuti järeldusele, et kohtumenetlust jätkata ei ole vajalik ning menetluse lõpetamiseks saavutati kokkulepe. Kokkuleppest lähtudes muutis PPA oma edasist praktikat ning edaspidi vaadatakse rändekava alusel Eestisse saabunud isikute osas kõigepealt, kas nad vastavad pagulasseisundi kriteeriumitele, ja kui mitte, siis alles hiljem antakse neile täiendav kaitse. Kokkulepe saavutati hea koostöö ning läbirääkimiste tulemusel.
Täpsemat vahe pagulasseisundi ja täiendava kaitsega kaasnevate õiguste ja kohustuste osas vaata juuresolevast tabelist:
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan