3. märtsil 2016 tegi Riigikohtu Halduskolleegium otsuse (asjas 3-3-1-14-16), millega nenditi, et üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine on igal juhul ebaproportsionaalne. Tegemist on olulise lahendiga, mis sätestab maksimumtähtaja varjupaigataotlejate kinnipidamisele. Varasemalt maksimaalset tähtaega varjupaigataotlejate kinnipidamise suhtes ei eksisteerinud.
Riigikohus sedastas, et varjupaigamenetluse raames ning väljasaatmismenetluse raames kinnipidamisel ei saa kinnipidamise kestust summeerida – ehk isik ei tohi olla järjest kinni peetud üle 18 kuu kummaski menetluses. „Ajavahemikku, mil isik on paigutatud kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, ei käsitata kinnipidamisena väljasaatmise eesmärgil (vrd Euroopa Kohtu 30. novembri 2009 otsuse asjas nr C-357/09 PPU punkt 48).“
Kohus tõi välja, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus ei sätesta kinnipidamiskeskuses kinnipidamise maksimaalset tähtaega. Siiski ei tähenda see, et ei ole võimalik leida selget pidepunkti otsustamaks selle üle, milline võib olla välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel toimuva kinnipidamise maksimaalne kalendaarselt mõõdetav kestus. Kohus asus seisukohale, et lähtudes lahendist C-357/09 ning direktiivi 2008/115/EÜ artikli 15 lg‑ga 6 ja VSS § 25 lg‑ga 2 sätestatud tähtaega arvesse võttes on kolleegium seisukohal, et ka kinnipidamine VRKS § 361 alusel (st varjupaigataotleja kinnipidamine) ei tohi kesta kauem kui 18 kuud.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan