Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper kõneles 12. juunil Euroopa rände tegevuskava teemalisel Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni avalikul kuulamisel. Oma esinemises rõhutas ta, et pagulased pole mitte oht, vaid võimalus ning nendega tulevad kaasa ka teadmised ja kogemused.
Avaldame Kari Käsper kõne täismahus:
Tänan, lugupeetud eesistuja, head inimesed
Eesti Inimõiguste Keskus on viis aastat tegutsenud pagulaste valdkonnas, pakkudes varjupaigataotlejatele õigusnõustamist läbi õigusabikliiniku, eelmisel aastal sai abi üle 100 inimese. Selle töö käigus olen mina vähem, aga mu kolleegid rohkem kuulnud sadu lugusid, osa neist rohkem südantlõhestavad, teised vähem. Neist paljud küsivad varjupaika põhjendatult, osa proovivad kahjuks ka süsteemi kuritarvitada, aga oma inimlik lugu on kõigil. Ühe fiktsionaalse pagulase lugu räägib ka meie loodud koduleht www.pagulane.ee.
Alustuseks ajaloost.
USA president Franklin Delano Roosevelt kutsus 1938. aasta juulikuus kokku Éviani konverentsi, lootuses, et riigid osalevad tagakiusatud Euroopa juutidele varjupaiga pakkumises. Kaheksa päeva arutasid 32 riigi esindajad, rahvusvahelised ja valitsusvälised abiorganisatsioonid ligi 200 ajakirjaniku silme all Hotel Royalis Prantsusmaa kuurortlinnas Évian-les-Bains’is seda, mida juudi põgenikega peale hakata. Hitler omalt poolt lubas juutidel, keda ta nimetas kurjategijateks, lahkuda.
Konverents oli läbikukkumine. Kuigi riigid väljendasid retoorikas sümpaatiat juutide olukorra suhtes, keeldusid nad enamate pagulaste vastuvõtmisest viidates, et nende võimekuse jaoks pagulasi vastu võtta on kätte jõudnud viimane piir. 1938. aastal! See tähendas, et juutidel, eriti haavatavate gruppide hulka kuuluvatel, polnud kohta, kuhu põgeneda. Kaks kuud pärast konverentsi lõppu okupeeris Hitler Sudeedimaa ja neli kuud pärast seda toimus Kristallnacht. Hitlerile ja kogu maailmale saatis konverentsi tulemus sõnumi, et juutide saatus tegelikult teisi riike kuigivõrd palju ei huvita.
Tänapäev.
Maailmas on miljonid pagulased, kelle valikud on muutunud ühe ahtamateks. Osa inimesi sünnivad, elavad ja kasvavad hiiglaslikes pagulaslaagrites, mis asuvad konfliktriikide naaberiikides. Paraku on laagrid näidanud, et pole midagi püsivamat kui ajutine. Teine variant on põgeneda mõnesse lääneriiki, kus inimõiguste kaitse on piisavalt heal tasemel, et pakkuda reaalset ja väärikat varjupaika ning püsivamat lahendust. Kreekas, Itaalias, Maltal, Bulgaarias, ja mitmes teises Euroopa riigis inimõiguste nõuetele vastavat varjupaika täna alati ei pakuta, eelkõige varjupaigataotlejate koondumise tõttu nendesse piiririikidesse. Pagulasvastutuse jagamine erinevate riikide vahel on Euroopas seni takerdunud ja EL liidrite sõnavõtud järjekordse laevahuku puhul, nagu juhtus Lampedusal, jäidki pikaks ajaks ainult sõnadeks.
Tänagi saadab Euroopa pigem sõnumeid. Komisjoni väljapakutud Euroopa rändekava on tugev märk Euroopalt maailmale ja Euroopa Liidu riikidele, et viimaks ometi on aeg asuda sõnadelt küll äärmiselt tagasihoidlikele tegudele. Ja selle eesmärgi on komisjon saavutanud ka juhul kui selle tulemuseks on ainult senisest suurem motivatsioon vabatahtlikult sõjapõgenikke ümber asustada, mis on Eesti valitsuse seisukoht. Selles mõttes on Euroopa täna kaugel sellest, mis toimus Évian-les-Bainsis 77 aastat tagasi. Pärast Teist maailmasõda loodi ÜRO, võeti vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon, mis sisaldab igaühe õigust otsida varjupaika. 1951. aastal järgnes sellele ÜRO pagulasstaatuse konventsioon, millega on liitunud 145 riiki. Konventsioonis sisalduvad põhimõtted, nagu kaitse pakkumine oma territooriumil asuvate pagulastele, non-refoulement, koostöökohustus ÜRO pagulasametiga, on toiminud seni üpris hästi ja päästnud palju elusid üle maailma.
Ometigi on globaliseerumine toonud kaasa uued nähtused, kuigi migreeruvate inimeste osakaal rahvastikust on ülemaailmselt jäänud samaks, on rändesuunad muutunud ning ka väljakutsed. Kui Nõukogude Liidust ja Idabloki riikidest oli külma sõja ajal väljaränne piiratud, kui igal pool maailma autoritaarsed valitsused kitsendasid oma elanike vabadust emigreeruda, siis täna elame õnneks maailmas, kus demokraatiat on üha rohkem, türanne järjest vähem ja sellest tulenevalt ka piirid väljarändele avatumad. Samas on lääne demokraatiad vastukaaluks hakanud üha tugevamalt oma piire kontrollima ning seostama piiriületust julgeolekuohtudega. See aga mõjutab pagulaste võimalusi tegelikult varjupaiga otsida ja saada.
Eestis räägime rändekava osas ka sõnumitest, mida valitsus on seni saatnud Eestist välja ja, mis veelgi olulisem, Eesti sees. Senine ülikonservatiivne, pigem pagulasi tõrjuv varjupaigapoliitika on sisuliselt tähendanud teema ignoreerimist nii kaua kui võimalik, tõrjudes ka neid, kelle pagulasstaatus on üpris ilmne. Süüria kodanik Yasser Alokla saadeti Eesti piirilt 2013. aastal Venemaale tagasi ilma võimaluseta varjupaika taotleda. Hoolimata sellest, et eelmisel perioodil on olnud kasutada 3 miljonit eurot EL vahendeid varjupaigavõimekuse tõstmiseks, pole seda kuigi otstarbekalt soovitud investeerida kui meie võimekus niivõrd väike on.
See suhtumine on olnud kahetsusväärne, aga inimlikult mõistetav. Ühest küljest on Eesti ise olnud väga pikalt koht, kust põgenetakse, mitte koht, kuhu põgenetakse. Teisalt on lahti rääkimata identiteediküsimused, millest tulevad ebakindlus ja hirm rahvusliku identiteedi kaotamise ees. Nüüd, kui Eesti on vaba riik, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik kõige sellega kaasnevaga, kui me keel on Euroopa Liidu ametlik keel, tunneb mitte väike osa elanikkonnast suurt muret tuhatkonna sõjapõgeniku mõju üle eesti keelele, kultuurile ja rahva püsimajäämisele. See viitab, et küsimus pole tegelikult sõjapõgenikes vaid milleski muus.
Natuke numbritest, et maha võtta hirme, sest Komisjon pakutud numbrid on mingis mõttes oma elu hakanud elama. Öeldakse, et tegemist on massrändega. Tegelikult kolib igal aastal Eestisse elama kordades enam inimesi kui oli komisjoni pagulasvõtmes Eesti osa. Teisalt on siit lahkuvate inimeste arv tunduvalt suurem kui siia tulevate oma. EL liitumisest saati kuni selle aasta alguseni on Eestist lahkunud 22 495 inimest rohkem kui siia tulnud. Peaksime sõjapõgenikke vastu võtma tuhande kaupa rohkem kui 22 aastat järjest enne kui saaksime selle vahe kompenseeritud.
Maapiirkondades vaatavad vastu tühjad majad. 476 tühja või kuni veerandi ulatuses tühja korterelamut vajas eelmisel aastal üle Eesti lammutamist või renoveerimist. Vao külas töötab katlamaja siiamaani tänu pagulaskeskusele, mis pakub seal ka töökohti.
Mis siiatulnud sõjapõgenikust lõpuks saab? Pagulasstaatus antakse alguses kolmeks aastaks, täiendav kaitse veel lühemaks ajaks. Pagulasstaatuse lõpetab kodakondsuse saamine (või oma koduriiki naasmine, mis samas ei välista kodakondsuse saamist). Ülioluline on, et igale siia saabunud sõjapõgenikule oleks tagatud võimalus saada kodakondsus, teekond kodakondsuseni, mille tänaseks on saanud ainult üks täiendava kaitse saaja Karwan.
Võimekusest. Siseministeerium on esitanud kalkulatsiooni selle kohta, kui palju riigieelarvest ning riigi vahenditega on võimalik pagulasi Eestisse tuua ja paigutada. Arvan, et tegemist on maksimaalses mahus arvutustega, mis eeldavad muuhulgas seda, et ükski sõjapõgenik enne kaht aastat tööd ei leia ega ise endale eluaset soetada ei jaksa või et kõik pagulased tulevad üldse küsima sotsiaaltoetusi. Näiteks võimalust saada toetust eesti keele õppimiseks kasutas eelmisel aastal vaid kaks pagulast.
Sõjapõgenikud pole mitte oht, vaid võimalus.
Uuringud on näidanud, et pagulased toovad kaasa teadmisi ja kogemusi, mida me alguses ei pruugi hinnata osata. Eesti tööjõuturul on lisaks töökätest puudu ka mitmetest oskustest, mida pagulased endaga kaasa võivad tuua: näiteks araabia keele tõlke on ülivähe kui tuua üks näide. 1968. aastal Basrast, Iraagist sisserändajana Norrasse kolinud noor geoloog Farouk al-Kasim pani aluse sealsele naftafondile, mis jättis nafta Norra rahva hüvanguks, sest tema oli näinud, mis Iraagis naftaga tehti. Ka kultuur võib võita: mulle jäi meelde eile Valgamaalases ilmunud suvereporter Dagny Viksi repliik: “Enne kui kritiseerime, mõtleme näiteks enda pagulaskirjanikele – Ristikivile, Underile, Gailitile –, kelle Rootsi riik sõja eest varjule võttis ja sellega Eesti kirjandusloole suure teene tegi. Ehk leidub ka meie maale saabuvate pagulaste hulgas mõni andekas looja, keda meie aga jõuga eemale tõrjume ning sellega tema saatuse otsustame.”
Seega mõtteainet on, kuidas pagulasküsimusi Eestis käsitleda. Ma arvan, et vajalik on riigi tegevust täiendada kogu ühiskonna ühistegevusega: kogume kokku kõik need paljud inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid, kellel on sõjapõgenikule võimalik korter üürida, tööd pakkuda, kohaneda aidata. Kõik need, kes tahavad tervitada siiatulnud pagulasi ja anda oma panus sellesse, et nendest saaksid meie ühiskonna võrdsed liikmed. Niimoodi toimides saame ka ise paremaks.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan