Võrdne kohtlemine ei pruugiks olla esimene teema, millega alustada arengukoostööprojekti Tadžikistanis. Riigis, mille naabriteks on Afganistan, Kõrgõzstan, Hiina ja Uzbekistan. Riigis, kus internet on 9% kodudest ning majanduslik olukord on raske. Need asjaolud iseloomustavad on üsna tüüpilist reaktsiooni, mida kõnealuse projekti kohta saame ning esialgu see meid natuke ka hirmutas. Pärast projekti esimese suurema tegevuse toimumist võime öelda, et hirmudel polnud alust. Esimene samm on alati raske, ükskõik, millisest riigist rääkida.
Kuulutasime koostöös oma partneriga Tadžikistanis välja konkursi, kuhu saatis oma avalduse üle neljakümne organisatsiooni esindaja. Kui alguses oli valikukriteeriumiks inglise keele oskus, siis otsustasime seda muuta, et õppereisil ei osaleks mitte “konverentsituristid”, vaid rohujuure tasandil otse sihtrühmadega töötavate organisatsioonide esindajad. Õppereisil Eestis osalesid lõpuks kuue Tadžikistani vabaühenduse esindajad, kes ühes või teises aspektis puutuvad oma töös kokku võrdse kohtlemise temaatikaga. Nad tegelevad oma riigis noorte, naiste, HIV positiivsete, pagulaste, seksuaalvähemuste ning üldiste inimõigustega.
Otsustasime grupi koostada võimalikult mitmekesiselt (erinevast soost, vanusest, piirkonnast, erineva võrdse kohtlemise alusega tegelevad vabaühenduste esindajad), sest see andis ka projektivälist lisandväärtust – kohalikud organisatsioonid õppisid üksteist õppereisil tundma ja koostööoskusi arendama.
Väljastpoolt Euroopa Liitu pärit inimestele õppereisi korraldamine võtab rohkem aega. Vaja on muretseda viisad ja kutsed ning valmis tuleb olla ettenägematusteks. Näiteks nädal enne reisi algust blokeeris Tadžikistani valitsus opositsiooni meeleavalduste hirmus interneti ning SMS teenused, seega tekkis hirm, kas õppereis ikka toimuda saab. Lisaks tuli arvestada, et 4000 km pikkuse reisi vältel võib juhtuda äpardusi, nagu see juhtus ka meiega. Nimelt pidi üks külaline jääma päevaks Sankt-Peterburgi lennujaama, aga õppereisi alguseks jõudsid kõik siiski kohale.
Õppereisi raames toimusid nädala jooksul nii võrdse kohtlemise, soolise võrdõiguslikkuse, kodanikuühiskonna kui huvikaitse töötoad ja seminarid. Seminarides, mida viisid läbi Julia Kovalenko, Kadi Viik, Kelly Grossthal ja Kari Käsper, kajastati võrdse kohtlemise põhimõtte aluseid, diskrimineerimise tähendust ja Eesti ajaloolist arengut. Samuti analüüsiti suuremaid takistusi Eestis ja Tadžikistanis (stereotüübid, avalik arvamus, otsene vastuseis või poliitilise huvi puudumine). Üheskoos arutleti, miks seadused ja rahvusvahelised kokkulepped tihti ei rakendu.
Seminaridel tuli välja ka huvitavaid fakte, mis Eesti inimestele võivad kummalisena tunduda. Tadžikistanis on tihti avaliku sektori tööeeskirjades ning ülikoolides ette nähtud, et naised peavad kandma kõrgeid kontsi ja seelikuid, samuti ei tohi olla kuldhambaid. Ametnike koolitamine ilma vastava loata presidendi kantseleist on keelatud, seega tuleb edaspidi nende punktidega arvestada. On ka positiivset, näiteks on nad formaalselt kaugemalgi kui meie – neil on olemas soolise võrdõiguslikkuse edendamise riiklik tegevuskava.
Õppereisi jooksul külastati ka mitmeid organisatsioone: Avatud Eesti Fondi, Vabaühenduste Liitu EMSL, Riigikogu, Õiguskantsleri kantseleid, Sotsiaalministeeriumi, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti LGBT Ühingut, Lastekaitse Liitu ja Tervise Arengu Instituuti. Lisaks praktilisele koolitusele tutvuti ka nende organisatsioonide tegevuse ja arengutega.
Lisaks sellele arutasid külalistega Eesti arengut erinevad eksperdid, kes õppegrupiga lõunatel ja pausidel ühinesid: Riin Palju Järvamaa Naiste Varjupaigast, Maarika Pähklemäe Eesti Naisjuristide Liidust, Annika Leek Välisministeeriumist, Piret Hirv Arengukoostöö Ümarlauast, Marianne Meiorg Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise programmist ning Anni Säär Eesti Inimõiguste Keskuse pagulasprogrammist.
Viimasel päeval toimus tagasisideseminar, mille tulemuste analüüsist selgus, et õppereisil osalejad jäid sellega rahule. Osalejate hinnangul said nad palju uut informatsiooni ja ideid, mida saavad oma töös kasutada. Samuti leidsid osalejad, et suurim diskrimineerimise oht Tadžikistanis lasub soo, rahvuse ja seksuaalsue sättumuse alusel.
Meie saime õppereisist ja selle tagasisidest teada vajalikku infot projekti järgmisteks etappideks – koolitusmaterjalide ja koolituskava väljatöötamiseks suuremale hulgale Tadžiki vabaühendustele, mida läheme järgmisel kevadel kolmes linnas läbi viima.
Seitsmepäevane õppereis ei oleks saanud toimuda ilma paljude Eesti ekspertide, vabatahtlike ja organisatsioonide toeta. Kokku oli korraldamisse kaasatud 30 inimest. Suured tänud neile kõigile!
Loe ka intervjuud Tadžiki projektipartneri Kiromiddin Guloviga.
Egert Rünne
Õppereis toimus projekti “Tadžikistani vabakonna võimestamine läbi võrdse kohtlemise edendamise” raames, mida rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan