Mõne kuu eest saatis Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet Eesti Inimõiguste Keskusele kutse konverentsile, mille teemaks oli diskrimineerimine seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi tõttu. Konverentsi ilmselgeks tõmbenumbriks oli planeeritud Eurovisiooni staar Conchita Wurst, kes pidi konverentsil väikese temaatilise sõnavõtuga esinema. Võrdse kohtlemise programmi juht Marianne Meiorg seadiski 28. oktoobril sammud Brüsselisse, et kuulata sisukaid kõnesid ja diskussioone diskrimineerimise teemal ning ühtlasi kohtuda Conchita Wurstiga.
Konverents oli tõesti sisukas, aga ka emotsionaalne. Räägiti isiklikke lugusid, köeti üles kirgi poliitiliste lubaduste ja nende mittetäitmise osas, kuid ühtlasi jõuti ka arusaamisele, et hetkel ei ole Euroopa LGBTI inimestele (lesbid, geid, biseksuaalid, transsoolised ja interseksuaalsed inimesed) elamiseks üldse kõige hullem koht.
Konverents algas võimsa lubadusega Ulrike Lunacekilt, Euroopa Parlamendi asepresidentilt, et LGBTI inimeste võrdsete õiguste kaitsmine ja üleeuroopaline ühtlustamine jääb Euroopa Parlamendi tegevuse prioriteediks. Nagu välja tuli, toimus Euroopa Nõukogu ruumides selleteemaline üritus ajaloos üldse esimest korda, nii et paistab, et LGBTI inimeste võrdsed õigused muutuvad EL erinevatele institutsioonidele aina olulisemaks. Mitmel korral tõstatati vajadus üleeuroopalise suuna järele. ILGA-Europe juht Evelyn Paradis märkis, et ükski riik ei ole homofoobiast ja transfoobiast vaba – see on probleem kõigis Euroopa riikidest. Seega on vajalik, et EL tegutseks ühiselt ja ühes suunas.
Esitatud küsimuste ja kommentaaride põhjal võib laias laastus identifitseerida järgmisi tuleviku väljakutseid:
- Võrdse kohtlemise raamdirektiivi vastuvõtmine, mis ühtlustaks kaitse diskrimineerimise eest. Osalejad ja ka kõnelejad leidsid, et tegelikult ei ole ühtegi objektiivset põhjust, miks peaks üks grupp inimesi olema rohkem kaitstud kui teine grupp inimesi. Caren Marks, perekondlike asjade, eakate, naiste ja noorte minister Saksamaalt pidi mitmel korral kuulma kriitikat oma riigi vastu, kuna Saksamaa on neist üks riikidest, kes on 6 aastat seda direktiivi blokeerinud.
- Diskrimineerimine töökohal, mis suuresti jääb asjaomastele asutustele teatamata. Marco Di Giorgi, Itaalia mittediskrimineerimise institutsiooni juht, esitles oma asutuse statistikat, mille kohaselt esitatakse töökohal diskrimineerimise kohta kaebusi üle kolme korra vähem kui avalikus sektoris või meedias aset leidnud diskrimineerimise kohta.
- Vihakuriteod LGBTI inimeste vastu. Jeanette Larsson, endine Rootsi politseiinspektor ja nüüdne gei politsei ühingu aseesinaine, jagas oma kogemusi ajast, mil ta alustas politseis hoiakute muutmist LGBTI inimeste osas. Endiselt on näha, et LGBTI inimeste vastu suunatud vihakuritegudest ei teatata, mida kinnitas ka FRA poolt läbi viidud üleeuroopaline uuring. Häbi ja ebakindlus politseiametniku reaktsiooni suhtes on kõige levinumad põhjused, mis LGBTI inimesed nende vastu suunatud vägivallast teada ei taha anda.
- Liikumisvabaduse tagamine ka LGBTI inimestele ja nende perekondadele. Üks konverentsi esineja selgitas oma perekonna – kaks meest ja 9-aastane tütar – näitel, kui suureks probleemiks on liikmesriikide erinev regulatsioon ning kuidas see piirab tema perekonna liikumisvabadust ja teeb kahju tema tütrele.
Konverentsil räägiti palju transsoolisusest ja interseksuaalsusest, mis tihtipeale jäävad taolistel üritustel kõrvalisteks teemadeks. Kohe esimeses paneelis osales Europe Transgender juhataja, Julia Ehrt, kelle tugev ja äärmiselt selge sõnumiga sõnavõtt jättis kahtlemata kõigile väga hea mulje. Ta tuletas meelde, et transsoolised inimesed kogevad diskrimineerimist igapäevaselt ja kõigis eluvaldkondades. Tulevikuvisioonina nägi ta Taanis hetkel toimivat süsteemi, kus inimese enda eelistatud sooidentiteedi õiguslik tunnustamine on kinni üksnes inimese enesemääratlusest. Ükski kirurgiline, keemiline või psühholoogiline protseduur ei ole sooidentiteedi tunnustamise eelduseks. Tõesti – transsoolisuse tunnustamise paradoks tänases maailmas on see, et inimene peab tõestama, et tal on vaimne häire selleks, et ta saaks elada iseendana. See ei ole kindlasti väärikas.
Sama tugeva seisukohaga esines ka Euroopa interseksuaalsete inimeste ühing. Selle esindaja leidis, et ebamääraste sootunnustega sündinud laste opereerimine vastavalt vanemate või meditsiinitöötajate arvamusele peaks olema keelatud samadel alustel, nagu naiste suguorganite mutileerimine. Kuna tehniliselt selline vastsündinute opereerimine seda ongi. Ilma opereeritava enda arvamust ja soove arvestamata, otsustatakse tema sooidentiteet ära, omamata selleks kõiki vajalikke teadmisi tema tegeliku sooidentiteedi osas. Ühingu esindaja pani südamele, et interseksuaalsuse näol ei ole tegemist haigusega, vaid loodusega.
Europe Transgender juhataja, Julia Ehrt, võttis väga kolme lihtsa lausega kokku põhjused, mis on ühiskonna negatiivsete hoiakute taga. Nimelt on õhiskonnas välja kujunenud kaks arusaama: mees armastab naist ja naine armastab meest ning sugu baseerub bioloogial, mis jagab inimkonna kahte kategooriasse (mees ja naine). Puhtalt LGBTI inimeste olemasolu heidab nendele väljakutse. Kuid see väljakutse ei tähenda seda, et need arusaamad on valed, vaid üksnes seda, et neid peaks nägema laiemalt: lisaks mees-naine armastusele on ka mees-mees ja naine-naine armastus ning sugu ei baseeru üksnes bioloogial ja ühiskonnas ei ole tegelikult kahte selgepiirilist kategooriat, vaid väga lai soospektrum.
Konverentsi ja kogu LGBTI inimeste võrdsete õiguste temaatika kandvat filosoofiat selgitas Iirimaa uute kogukondade minister, Aodhán Ó Ríordáin, öeldes, et LGBTI inimeste õiguste eest seismine ei ole vähemuste õiguste eest seismine. Tegemist on kogu ühiskonna õiguste eest seismisega, kuna LGBTI inimeste võrdsete õiguste austamine muudab parandab terve ühiskonna turvatunnet ja heaolu. Ka Itaalia presidentuuri lõpukõnes tuletas Ivan Scalfarotto meelde inimõiguste aluspõhimõtte – ühe inimese inimõigus on meie kõigi inimõigus ja tema inimõigse rikkumine on meie kõigi inimõiguse rikkumine.
Ja Conchita Wurst? Konverentsile jõudes avastasin, et Conchita Wurst esineb üksnes videotervitusega. Kahjuks jäin ka sellest ilma, kuna juhtusin just sellel ajal tualetti minema. Nii et Conchita Wurstiga ma ei kohtunud ja ka tema tervituskõnet ma ei kuulnud. Aga muus osas võib seda konverentsikülastust edukaks lugeda.
Marianne Meiorg
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan