Juuli algusest töötab Eesti Inimõiguste Keskuse pagulasprogrammis õiguseksperdina Monika Silvet. Meie kommunikatsioonijuht Johannes esitas talle tutvumiseks viis küsimust.
Milline on Sinu taust?
Pärast politoloogia bakalaureuseõpinguid Tartu Ülikoolis asusin õppima Oslo Ülikooli, kus omandasin magistrikraadi inimõiguste alal. Õpingute järgselt asusin tööle Kaitseministeeriumisse, kus minu vastutusvaldkonnaks oli Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika. Tegelesin nii poliitika kujundamise kui ka erinevate EL missioonidega ning lisaks puutusin üsna palju kokku juriidiliste küsimustega. Viimased paelusid mind üha enam ning seetõttu otsustasin asuda Tallinna Tehnikaülikooli avatud ülikooli täiendavalt juurat õppima. 2013. aastal jätkasin TTÜ-s õpinguid magistrandina ning loodetavasti lõpetan magistrantuuri detsembris.
Kuidas sattusid inimõiguste keskusesse tööle?
Inimõiguste Keskussesse sattusingi TTÜ kaudu. Mind huvitas pagulaste temaatika ning soovisin selles valdkonnas praktiseerida. Nüüd olen väga rahul, et saan selle teemaga ka edasi töötada.
Kuidas Sa hindad meie senist tegevust?
Inimõiguste Keskus on mulle silma jäänud kui väga aktiivselt tegutseva asutusena. Areng on olnud kiire ja minu meelest on selle (töötajate arvu poolest) suhteliselt väikese keskuse tegevus olnud vägagi silmapaistev. Kui keskus oleks inimene, siis ma iseloomustaksin teda selliste sõnadega nagu aktiivne, loominguline ja ambitsioonikas.
Hindan väga Inimõiguste Keskuse algatusi, mis on tõstnud rahva teadlikkust varjupaigataotlejate ja pagulaste teemal – näiteks viimasest varjupaigateemalisest uuringust selgus, et elanike valmisolek pagulaste integreerimisel osaleda on tõusnud. Lisaks on võrreldes 2010. aastal tehtud uuringuga vähenenud nende elanike osakaal, kes ei oska varjupaigaküsimustes mingisugust arvamust avaldada. Samas on antud teema ühiskonnas jätkuvalt väga tundlik ja varjupaigataotlejate õiguste kaitsel ning elanike teavitamisel annab Eestis veel üsna palju ära teha.
Mida saaks teha, et pagulaste probleemid oleksid ühiskonnas enam päevakorral?
Leian, et kõigepealt peaks lahti saama väärarusaamadest. Paljud eestimaalased võrdsustavad pagulasi majandusimmigrantidega ning üldjuhul ei teata, kui palju pagulasi meil Eestis kokku elab. Enamikule on suureks üllatuseks, et viimase 17 aasta jooksul on pagulase staatuse saanud vaid alla 50 inimese, seevastu immigrante asub Eestisse elama ainuüksi ühes aastas vähemalt 2500 isikut (viimaste aastate statistika põhjal).
Pagulased tulevad Eestisse, kuna neid kiusatakse nende kodumaal taga ja Eesti on demokraatliku ja solidaarse riigina võtnud enesele kohustuse tagada pagulastele abi. Peame ka oma inimestele ehk meelde tuletama, et Nõukogude okupatsiooni ajal sai Läänes poliitilist varjupaika üle 72 000 eestlase. Meil on põhjust neile riikidele selle eest tänulik olla.
Usun, et pagulaste temaatikat võiks käsitleda mitmetes ettevõtmistes, näiteks võiks lülitada teema kasvõi ühe väikese osana erinevatesse inimõigusi, sallivust ja vähemuste õigusi edendavatesse kampaaniatesse. Suurendada tuleks venekeelse elanikkonna teavitamist, kuna huvitaval kombel on just nemad pagulaste suhtes kõige kriitilisemad. Koolilastele võiks luua võimalused suhtlemiseks/kirjavahetuseks arenguriikide lastega. Viimane ei oleks küll otseselt pagulastega seonduv tegevus, kuid usun, et see võib aidata kaasa tolerantsuse ja üksteisemõistmise saavutamisele ja võib-olla tekitab ka soovi kedagi ise tulevikus aidata.
Millised on Sinu arvates praegu Eesti suurimad inimõiguste alased väljakutsed?
Ehkki inimõiguste alane olukord on Eestis pigem hea, võin lisaks varjupaigatemaatikale ära märkida järgmised tähelepanu vajavad valdkonnad: võrdne kohtlemine, privaatsus, laste õigused ja kodakondsusetus.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan