Euroopa Kohus tegi 8. aprillil otsuse, milles tunnistas andmete säilitamist käsitleva direktiivi kehtetuks. Kohtu hinnangul riivab direktiiv raskelt põhiõigusi eraelu austamisele ja isikuandmete kaitsele ning see riive pole vältimatult vajalik.
Direktiiviga, mis kehtib 2006. aastast, püüti tagada elektroonilise side andmete kättesaadavus, et ennetada, avastada, uurida ja menetleda raskeid kuritegusid, mis on eelkõige seotud organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga. Küsime Eesti Inimõiguste Keskuse juhatajalt ja Tallinna Tehnikaülikooli Euroopa Liidu õiguse lektorilt Kari Käsperilt kohtuotsuse tähenduse kohta.
Millest kohtuasi alguse sai?
Kohtuasi sai alguse kahest kodanikualgatusel toimunud kohtuvaidlusest. Esimeses neist kaebas Iirimaal 2006. aasta andmete säilitamise direktiivil põhineva Iiri seaduse kohtusse sealne inimõiguste kaitse organisatsioon Digital Rights Ireland; teises kaasuses tegid sama üle kümne tuhande eraisiku Austrias. Kuna tekkis küsimus andmete säilitamise direktiivi seaduslikkuse ja tõlgendamise osas, küsisid Iirimaa ja Austria kohtud, kes vaidlusi arutasid, eraldi Euroopa Kohtult nõu. Lahend ongi Euroopa Kohtu vastus mõlema kohtu küsimustele, mille käigus jõudis kohus arusaamale, et andmete säilitamist nõudev direktiiv on kehtetu selle jõustumisest alates.
Tasub märkida, et andmete säilitamise direktiiv võeti vastu vaid kolme kuuga (tavapäraselt kestab EL õigusaktide menetlus palju kauem) pärast ohvriterohkeid terrorismirünnakuid Londonis ja Madridis.
Milliseid andmeid võimaldab direktiiv siis täpselt koguda ja mida see tavainimeste jaoks tähendab?
Direktiiv nõudis sideettevõtetelt nn metaandmete säilitamist minimaalselt kuus kuud ja maksimaalselt kaks aastat. Metaandmete hulka kuulub näiteks info, kellele, kus, mis kell ja kui pikalt inimene mobiil- või tavatelefoniga helistas, millal ta ühendus internetiga või e-maili teenuse pakkujaga. Neid andmeid olid iga kasutaja kohta kohustatud säilitama kõik sideteenuse pakkujad, näiteks mobiilioperaatorid ja internetiteenuse pakkujad.
Direktiiv ei lubanud säilitada sõnumite sisu. Samas on tänapäeval võimalik saada inimeste kohta piisavalt palju nende põhiõigusi tugevalt riivavat infot ka lihtsalt metaandmeid analüüsides.
Milline oli kohtu argumentatsioon ja milles seisneb kohtu arvates direktiivi õigusvastasus?
Kohus leidis, et direktiiv on täies ulatuses vastuolus El põhiõiguste hartaga, sest riivab ebaproportsionaalselt õigust eraelu kaitsele. Kohus leidis, et andmete säilitamise kohustus võib küll olla üks võimalikke vahendeid terrorismi ja raskema kuritegevusega võitlemiseks, aga selliselt kuidas see direktiivis reguleeritud on, ei taga see inimeste põhiõiguste piisavat kaitset. Kohus leidis, et andmete säilitamine sellisel kujul ei ole vajalik, sest:
1. direktiiv nõuab igaühe kohta andmete säilitamist, hoolimata sellest, kas inimene on potentsiaalselt kurjategija või mitte, ehk kõigi EL elanike lausjälitamine ei ole kohtu arvates kuritegevusega võitlemiseks vajalik;
2. direktiiv ei seadnud konkreetseid reegleid selle kohta, kellel ja mis tingimustel on juurdepääs säilitatud andmetele (kohtu või sõltumatu ametkonna luba ei olnud nõutav), samuti ei olnud piisavalt selge, mida mõeldakse “tõsiste kuritegude” all, millisel juhul säilitatud andmeid võis kasutada;
3. direktiiv ei pakkunud piisavalt kaitsemehhanismi kuritarvitamise vastu: sh ei tehtud vahet erinevat tüüpi andmetel (kõiki andmeid säilitati samamoodi ja samaks perioodiks), puudus kohustus andmeid kustutada pärast perioodi lõppu, puudus nõue säilitada andmeid EL territooriumil.
Kas Eesti vastav seadusandlus, mis põhineb kehtetuks tunnistatud direktiivil, riivab seega samuti põhiõigusi?
Eesti on direktiivi üle võtnud lisades elektroonilise side seadusesse paragrahvi 111 prim. Mõned kohtu poolt tõstatatud küsimused on Eestis lahendatud, näiteks on Eestis nõue säilitada andmeid EL territooriumil. Samas on ülejäänud probleemkohad olemas ka Eesti õigusaktil: säilitatakse kõigi inimeste andmeid, ei tehta vahet erinevatel andmetel ning säilitatud andmeid on võimalik kasutada väga laialdasteks eesmärkideks. Andmeid võidakse edastada lisaks uurimisasutusele, jälitusasutusele, prokuratuurile ja kohtule ka Andmekaitse Inspektsioonile, Finantsinspektsioonile, Keskkonnainspektsioonile ning Maksu- ja Tolliametile. Seega tundub esmasel vaatlusel, et ka Eesti vastav säte võib ebaproportsionaalselt rikkuda eraelu puutumatust ja olla vastuolus nii EL põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja teiste rahvusvaheliste inimõiguste kaitse konventsioonidega, samuti Eesti Põhiseadusega.
Eesti siseminister peaks kohaselt alustama analüüsi, kuidas seadus põhiõigusi austavaks muuta ning Riigikogule esimesel võimalusel vastava seadusemuudatuse eelnõu esitama. Soome haridus- ja sideminister Krista Kiuru on juba teatanud, et andmete säilitamise reeglid vaadatakse lahendist tulenevalt üle. Igaüks, kes arvab, et tema andmete säilitamisega on rikutud tema õigust eraelu puutumatusele võib esitada kaebuse halduskohtusse, samuti on võimalik esitada avaldus õiguskantslerile, et ta algataks põhiseaduse järelevalve menetluse kontrollimaks sätte kooskõla põhiõigustega. Sideettevõtted peaksid kaaluma, kas jätkavad andmete säilitamist või riskivad, et ka neid kohtusse kaevatakse isikute poolt, kelle andmeid nad on potentsiaalselt ebaseaduslikult säilitanud. Rootsi internetiteenusepakkuja Bahnhof kustutas näiteks eile koheselt kõik kasutajate andmed, mida nad olid direktiivi kohaselt pidanud säilitama.
Milline on kohtu sedavõrd reljeefse otsuse laiem mõju?
Otsuse laiemat mõju tuleb vaadata Edward Snowdeni massjälgimise paljastuste valguses. Kuigi see on võtnud aega, on üha rohkem selge, et terrorismi ja kuritegevuse vastaseks võitluseks ei ole lubatud iga vahend. Massjälgimine kui selline tundub olevat Euroopa Kohtu otsusest tulenevalt igal juhul ebaproportsionaalne. Euroopa Kohtu jaoks oli see hea võimalus näidata, et inimõiguste kaitse on kohtu jaoks esmatähtis. Kindlasti mõjutab see kohtuotsus ka läbirääkimisi andmekaitsereformi osas suurema privaatsuse kaitse suunas, mille üle tasub kõigil vaid rõõmustada. Kaasuse laiemat mõju saab ehk hinnata aga alles hiljem, aga arvan, et 20 aasta pärast nähakse seda lahendit ühe olulise verstapostina kogu EL arengus.
Pressiteade eesti keeles: http://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2014-04/cp140054et.pdf
Lahendi tekst inglise keeles: http://curia.europa.eu/juris/document/document_print.jsf?doclang=EN&text=&pageIndex=0&part=1&mode=req&docid=150642&occ=first&dir=&cid=462325
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan