Kui kutsuda USAsse kokku 22 aktivisti tervest maailmast (riikidest olid esindatud Armeenia, Austria, Belize, Egiptus, Eesti, Fidži, Hong Kong, Iisrael, Kreeka, Lõuna-Aafrika, Maroko, Mehhiko, Nepal, Palestiina, Rumeenia, Rwanda, Zimbabwe, Tadžikistan, Tansaania, Uganda, Ungari ja Usbekistan), siis võib juba ette arvata, et kogemus on midagi erilist. Minul oligi võimalus just sellises seltskonnas kolm nädalat suurepäraselt aega veeta, koos nendega palju õppida ja kogeda, külastades erinevaid USA kodanikuühendusi. Hindamatu on ainuüksi see, et nüüd on mul kontakt kõigi nende maade ärksate inimestega, kellest mitmega juba koostööplaane arutame.
Kuigi ma pole veel jõudnud kõiki asju läbi mõelda, proovin anda väikese ülevaate olulistest õppetundidest, millest ka teistel võiks kasu olla. Rahastamine on mure kõigi vabaühenduste jaoks. Pea kõik USA vabaühenduste esindajad, kellega kohtusime, nimetasid seda üheks oma kõige suuremaks väljakutseks. Samas on neil ka mitmeid nippe, kuidas rahastust jätkusuutlikumaks muuta ning paremini tagada. Allikate mõttes ei peetud kõiksuguste fondide rahastust kuigi heaks, sest see on hüplik ning fondide plaanid muutuvad ajas. Nad ei ole sageli huvitatud ka pikaajalisest toest, vaid pigem otsivad alati midagi uut ja innovaatilist, mida rahastada. Kõige parem ja stabiilsem allikas on eraisikute väikesed igakuised püsiannetused. Kui neid koguneb piisavalt palju, pakuvad need nii stabiilse baassissetuleku kui ka vabaduse paindlikult ja kiirelt reageerida. Näiteks LGBT inimeste inimõiguste eest võitlev Human Rights Campaign (www.hrc.org) kogub pea poole kogu oma 15 miljoni dollarisest aastaeelarvest just sellisel viisil.
Vabatahtlike kaasamiseks on USAs tunduvalt suurem toetussüsteem kui meil Eestis. Ühiskonda panustamine on loomulik tegevus, mida harjutatakse juba lasteaiast saadik. Näiteks Martin Luther King jr päeval, mil viibisime tema sünnilinnas Atlantas, Georgias ning saime kaasa lüüa aiakoristustalgutel, mida korraldas Hands On Atlanta (www.handsonatlanta.org). MLK päev on küll riigipüha, aga seda päeva propageeritakse kui vabatahtliku tegevuse päeva.
Kõige enam ootasin kohtumist organisatsioonidega, mis tegutsevad Eesti Inimõiguste Keskusega sarnastes valdkondades ning ma ei pidanud pettuma. Juba eelnevalt mainitud Human Rights Campaigni peakorteri kõrval Washington DCs oli võimalus kohtuda näiteks Saint Louises American Civil Liberties Unioni (ACLU www.aclu.org) ja National Association for Advancement of Colored People (NAACP www.naacp.org) harudega, samuti Portlandis Disability Rights Oregon (www.disabilityrightsoregon.org). Inspireerivaid ja suurepäraseid inimesi ja organisatsioone oli teisigi.
Praegu, kui neid ridu kirjutan, on minu selja taga president Jimmy Carteri portree, millel on tsitaat “Ameerika ei leiutanud inimõigusi. Väga tõelisel viisil on asi hoopis teistpidi. Inimõigused leiutasid Ameerika.” See näitab ehedalt, kui tugevalt Ameerika inimesed inimõigustest hoolivad, kuigi nende valitsuse tegevusest seda alati näha pole. Loodan, et ka Eesti liigub selles suunas, et üha rohkem inimesi peavad inimõigusi tähtsaks ning teevad ka ise midagi, et neid kaitsta ja edendada.
Kari Käsper
Inimõiguste keskuse juhataja
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan