Eesti Inimõiguste Keskuse hinnangul tuleb kiiremas korras lahendada olukord, kus ilmselgelt kaitset vajavad piiriületajad saavad Eestisse jõudes ebainimliku kohtlemise osaliseks ning varjupaiga taotlemise asemel kohtleb riik neid kurjategijatena.
“Eile levisid meedias teated, kuidas Piusa kandis ületasid Eesti piiri kolm väidetavalt Sudaanist pärit inimkaubanduse ohvrit, kellest üks hukkus alajahtumise tõttu. Nende kodumaa on aastaid sisekonfliktides vaevelnud ja ÜRO nimetab sealset olukorda humanitaarkatastroofiks. Tegemist on meeleheitel inimestega, kes otsivad võimalusi ellu jääda ning nende nimetamine illegaalideks või ebaseaduslikeks immigrantideks on äärmiselt kohatu,” selgitab Eesti Inimõiguste Keskuse õiguskliiniku ekspert Anni Säär.
Eesti piirile saabuvad põgenikud, kes väljendavad oma soovi varjupaika taotleda, saavad tihti halva kohtlemise osaliseks. Enamasti algatatakse nende suhtes kriminaalmenetlus, väljasaatmismenetlus ja isikud paigutatakse kohtu loal kinnipidamisasutusse. Näiteks vajalike dokumentide puudumise tõttu illegaalselt piiri ületanute puhul öeldakse enamasti, et tegemist on põgenemiskahtlusega isikutega ja nad peavad viibima kinnipidamiskeskuses.
Võimalus taotleda varjupaika avaneb rahvusvahelist kaitset vajavale isikule tihtipeale alles peale väljasaatmismenetluse algatamist. Selline karistamine ning põgenike kinnipidamine on vastuolus nii 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni kui ka teiste rahvusvaheliste konventsioonide ja deklaratsioonidega.
“Varjupaiga taotlemine on iga inimese inimõigus ning vastuvõttev riik peab tegema kõik endast oleneva selleks, et esmalt oleks varjupaika võimalik paluda piiripunktis, mitte ei tuldaks ebaseaduslikult üle piiri, andes seeläbi tegutsemisvõimalusi inimkaubitsejatele,” lisab Säär.
“Siinjuures tuleks välja tuua, et inimkaubanduse ohvril on õigus saada abi ja toetust, niipea kui pädevatel asutustel on põhjendatult alust arvata, et ta on langenud inimkaubanduse ohvriks. Õigus abile ja toetusele on selles osas nii Eesti kodanikel kui ka kolmandatest riikidest pärit isikutel.”
Viimastel aastatel on mitmed varjupaigasoovijad Eesti Inimõiguste Keskust teavitanud sellest, et nende palvet varjupaika saada ei ole piiripunktis kuulda võetud ega vastavat menetlust alustatud või on alustatud tunduvalt hiljem. Sellised jutud levivad ning paljud varjupaigataotlejad ei pruugigi enam varjupaika piiril küsida, vaid ületavad ebaseaduslikult piiri, millel võivad omakorda olla väga traagilised tagajärjed.
Antud olukorra lahendaks keskuse hinnangul see, kui Siseministeerium lubaks piiripunktidesse sõltumatud vaatlejad. Eelnevate aastate jooksul on nii Eesti Inimõiguste Keskus kui teised pagulasorganisatsioonid ning Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu rõhutanud Siseministeeriumile sõltumatute vaatlejate olulisust. Eesti piiril varjupaika taotlevate inimeste arv on võrreldes sarnases olukorras naaberriikidega üsna väike ning see võib osutada, et Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud ei anna inimestele võimalust piiril varjupaika taotleda.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan