25. novembril, rahvusvahelisel naistevastase vägivalla vastasele võitlusele pühendatud päeval, toimus Tallinna Ülikoolis konverents teemal „Mehed naistevastasest vägivallast.“ Konverentsi korraldas Eesti Naiste Varjupaikade Liit koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Naisteühenduste Ümarlauaga.
Konverentsi korraldajate selle aasta soov oli kaasata mehi kõnelema naistevastase vägivalla teemadel. Konverentsi avakõne pidasid sotsiaalminister Taavi Rõivas, Norra suursaadik Lise Kleven Grevstad ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esinaine Eha Reitelmann.
Konverentsi ettekannetega esinesid Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper, filmirežissöör ja tsenarist Ilmar Raag, psühhiaater ja psühhoterapeut Andres Sild, Riigikogu liige Margus Tsahkna, endine Justiitsminister Kristen Michael, Riigikogu liige Kalle Kaalet, TÜ õigusteaduskonna avaliku õiguse instituudi professor Jüri Saar. Eraldi konverentsi osa oli ministrite paneel, kus osalesid justiitsminister Hanno Pevkur, siseminister Ken-Marti Vaher, välisminister Urmas Paet.
Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper selgitas oma esinemises, mis on inimõigused ning seda, kuidas on naistevastase vägivalla teema seotud inimõigustega. Inimõiguste aspektist vaadelduna on naiste õigused inimõigused, st õigus vägivallavabale elule on naiste õigus ning see ei ole ainult eraõiguslik teema. Seda eelkõige ka seetõttu, et inimõiguste kaitse tähendab inimväärikuse kaitset ning see on otseselt seotud naiste kaitsmisega vägivalla eest. Lähtudes inimõiguste kaitse aspektist on seega oluline pöörata tähelepanu naiste kaitsmisele vägivalla eest, seda nii riiklikul tasandil kui ühiskonnas tervikuna. Juhul, kui riigis ei pöörata tähelepanu naiste kaitsmisele vägivalla eest, ei saa ka kinnitada, et naised saavad vabalt realiseerida oma õigust vägivallavabale elule.
Konverentsil rõhutasid mitmed kõnelejad neid arenguid ja muutusi, mis on rahvusvaheliselt toimunud naistevastase vägivalla vastu võitlemisel ja arutleti Eesti hetkeolukorra üle võrreldes teiste riikidega. Üheks läbivaks arutelude teemaks oli Eesti liitumine Euroopa Nõukogu konventsiooniga naistevastase ja koduvägivalla ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta No 210, mis võeti vastu mais 2011. Novembris 2013 olid juba 24 riiki selle allkirjastanud ja 8 ratifitseerinud. Kahjuks aga on Eesti üks neist vähestest riikidest, kes ei ole nimetatud konventsiooniga veel liitunud, seda ühes Venemaa, Rumeeni, Ungari ja teistega. Ühe põhjusena, miks Eesti pole liitunud veel antud konventsiooniga, on arvatavasti poliitilise tahte puudumine tegeleda naistevastase vägivalla vastase võitlusega või puuduv arusaam sellest, et naiste õiguste kaitsmisega Eestiks tagataks inimõiguste parem kaitse ka siseriiklikult. Kuna konventsioon paneb ka riigile suuri kohustusi, siis võib üheks sellega liitumise vältimise põhjuseks olla soov lükata edasi kohustuste täitmist, mis konventsiooniga liitumisel riigile kaasneksid. Konventsioon hõlmab ju nii vägivalla-alast ennetustööd, ohvrite kaitset, kohtumenetlust kui ka olukorra seiret ehk suuri muutusi, mida tuleks siseriiklikult ellu viima hakata. Konventsioonis tunnustatakse, et on olemas naiste ja tüdrukute rühmi, kellel on suurem oht kogeda vägivalda ja riigid peavad tagama, et nende erivajadustega ka arvestatakse. Konvetsioon puudutab mistahes taustaga naisi ja tüdrukuid, vaatamata nende vanusele, usulue, ühiskondlikule kuuluvusele, sisserände seisundile või seksuaalsele sättumusele.
Konverentsi aruteludes võis märgata erinevaid seisukohti naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta Eestis. Oli mehi, kes pooldasid vajadust pöörata suuremat tähelepanu naiste kaitsmiseks vägivalla vastu ning nägid vajadust tegeleda probleemiga ühiskonnas ning riigis. Kuid oli ka mehi, kes tunnistavad probleemi olemasolu Eestis, kuid ei pea vajalikuks konkreetsete meetmete rakendamist olukorra parandamiseks. Konverentsi tulemusena üldiselt jäi kõlama mõte, et kuigi Eestis on tehtud esimesi samme naistevastase vägivalla ohvrite abistamisel, on veel suurem tee ees ning parimate tulemuste saavutamiseks on vaja nii politiilist tahet kui ka konkreetsete meetmete elluviimist Eestis.
Konverentsi raames anti välja ka Eesti Naisteühendste Ümaralaua igaaastane Valge Lindi auhind. 2013. aasta auhinna pälvisid Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitseosakonna juhtivkorrakaitseametnik Kati Arumäe ja Keskkriminaalpolitsei juhtivkriminaalametnik Kerli Palu, kelle ühistööna viidi ellu projekt “Koostöös loome turvalisust”. Tänu sellele projektile õnnestus kaheksas Eesti maakonnas käivitada tihedam koostöö lähisuhtevägivalla juhtumitega tegelevate asutuste ja organisatsioonide vahel.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan