Võrdse kohtlemise programmi juht Marianne Meiorg käis 12.-13. novembril Vilniuses vihakõne ja vihakuritegude ohvrite teemalisel konverentsil. Konverentsi korraldas EL Põhiõiguste Amet ja kohal oli üle 300 otsustaja ja praktiku riigiasutustest ja vabaühendustest. Konverentsi fookused olid vihakuritegude ohvrid ja nende nägemus olukorrast.
Vihakuriteod on üks veider kuritegude liik. Ühelt poolt on see kuritegu nagu kuritegu ikka, kogu oma halvas ja halvakspandavas vormis. Vägivald ja sellega ähvardamine, varastamine ja rüüstamine ei ole tegevused, mida üldiselt heaks kiidetakse. Selles on ühiskond tervikuna üsna ühel meelel. Seda võib näha ka Eestis läbiviidavate küsitluste tulemustest, kus on selgelt näha, et mida edukam on politsei kuritegude lahendamisel, seda kõrgem on elanikkonna usaldus politsei töö vastu.
Teiselt poolt aga demonstreerivad vihakuriteod ühiskonna kõige sügavamale juurdunud eelarvamusi, hirme, pettumusi ja viha. Tegemist ei ole lihtsalt vägivallaga (mis juba iseenesest on halvakspandav), vaid tegemist on vägivallaga, mis reedab puudujääke ühiskonna väärtushinnangutes. Seetõttu on tegemist kuriteoliigiga, millega ühiskond üldiselt tegeleda ei taha kuna selle põhjused näitavad puudujääke mitte üksnes karistusõiguses või kuriteoennetuses vaid ühiskonnas tervikuna.
Põhiõiguste Ameti juht, Morten Kjaerum, alustas konverentsi jõulise sõnavõtuga, nõudes vihakuritegudele erilist tähelepanu. Eriline tähelepanu ei tule aga mitte erilistest õigustest, mis ühel grupil on võrreldes teistega. Eesmärk ei ole kaitsta seksuaalvähemusi või teisest rassist või rahvusest inimesi rohkem kui teisi. Eesmärk on tagada, et nad ei oleks sihtmärgiks seetõttu, et nad on või tunduvad olevat seksuaalvähemused või teisest rassist või rahvusest.
Kui inimest rünnatakse seetõttu, et ta kannab kalleid ehteid ja kurjategija näeb selles võimalust, siis ohver saab hiljem sama rünnakut vältida sellega, et lihtsalt ei kanna enam kalleid ehteid. Kui inimest rünnatakse seetõttu, et ta on lesbi või gei või tundub ründajale lesbi või geina, siis ta ei saa midagi enda juurest ära võtta. Ainuke asi, mida taoline ohver teha saab, on kodust enam mitte välja minna, sest ennast muuta tal ei ole võimalik. Eriti keeruline oleks see olukord Eestis tavapärasest erineva nahavärvi või näojoontega inimesel.
Vihakuritegusid eristab teistest kuritegudest just viha konkreetse inimeste grupi vastu ja mitte viha konkreetse inimese vastu. Ohver ei ole ründajale üksik inimene, kes on just oma käitumise või riietusega köitnud ründaja huvi. Vihakuriteo ohver on inimene, kes on ründaja tähelepanu köitnud seetõttu, et ta ründaja arvates esindab konkreetset gruppi inimesi.
Kusjuures oluline ei olegi see, kas ta ka tegelikult sinna gruppi kuulub. Vilniuse konverentsil toodi ikka ja jälle näiteid, kus vihakuritegude ohvriks oli langenud inimesi, kes tegelikult ei kuulunudki sellesse gruppi, kelle vastu ründaja viha oli suunatud. Rünnatud on inimesi, kes olid pahaaimamatult möödunud geiklubist või kelle näojooned ja nahatoon tundusid viitavat tema roma päritolule (tegelikult oli ohver India päritolu).
Konverentsi ilmselge kõrghetk oli paneel, kus rääkisid vihakuriteo ohvrid ise. Nad rääkisid ära oma lood ning jagasid ka oma mõtteid ja tundeid selle kohta kuidas see kuritegude neid inimestena mõjutas. See paneel kinnitas konverentsi läbivat mõtet, et vihakuriteod loovad ühiskonnas õhkkonna, kus teatud tunnusjoontega inimesed kardavad ennast näidata konkreetse grupi liikmena. Nad teevad kõik endast oleneva, et jääda nähtamatuks, mis tähendab ka seda, et oma hirmus ei ole nad nõus ka nende vastu toimepandud rünnakutest politseid teavitama. See tähendab, et kurjategijad jäävad karistuseta ja, mis veelgi olulisem, tundega, et nende teod on heaks kiidetud kuna keegi neilt nende eest vastutust ei nõua.
Vihakuriteod ei ole lihtsalt vihas või raevus toime pandud kuriteod. Enamik (vägivalla)kuritegusid on ühes või teises mõttes viha tagajärg. Vihakuriteod on ühiskonna ja ründaja sügavas sisemuses juurdunud hirmude ja eelarvamuste tulemus ning kui sellega ei tegeleta, siis need süvenevad veelgi ja tulemuseks on lõhestunud ja mittetoimiv ühiskond.
Konverentsi lähtekoht, mis sai konverentsi kahel päeval ikka ja jälle kinnitust, oli see, et vihakuritegudega toimetulemises on Euroopa läbi kukkunud. Küsimus on üksnes selles kui palju (sõnad, mida kasutas OSCE Demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo juht Janez Lenarčič) ja kus on need teelahked, kus vead on tehtud.
Probleemid tulenevad esmajoones andmete kogumise puudulikkusest, seejärel nende kuritegude tuvastamise ja uurimise puudulikkusest ja võimetusest panna kurjategijad vastutama. Samuti on väljakutseks tehnoloogiline areng kuna vihakuritegude toimepanemine on suures osas kolinud internetti. Kuid eriliselt jäi kõlama poliitikute küündimatus: võimetus vihakuritegude teemal sõna võtta kuna kardetakse kaotada hääli ja isegi tendents, et poliitikute retoorika on ise hakanud aina rohkem võtma viha õhutamise ja vihakuritegude õigustamise värvingu.
Eestis on viimase 5 aasta jooksul registreeritud 1 eelarvamusliku motiiviga süütegu. Suurbritannias ulatub aastas registreeritud vihakuritegude arv üle 40000. Nagu küsis üks konverentsi esineja: kas see tähendab, et enamik vihakuritegusid pannakse toime Suurbritannias? Kindlasti mitte.
Eesti olukorda kirjeldab vahest kõige paremini asjaolu, et Eesti seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ei olnud konverentsil esindamas tegelikult mitte kedagi. Kohal olid üksnes vabaühenduste esindajad ja lihtsalt asjast huvitatud.
Statistika Eesti kohta:
- Eestis on viimase 5 aasta jooksul registreeritud 1 eelarvamusliku motiiviga süütegu (viha õhutamine rahvuse alusel) (Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika uuring nr 17 – Kuritegevus Eestis 2012).
- Viimase aasta jooksul on Eestis 45% LGBT inimestest olnud ühe ning 24% kahe vägivaldse rünnaku või rünnaku ähvarduse ohver (EL Põhiõiguste Ameti 2012. aasta LGBT küsitlus).
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan