Ehkki viimastel kuudel oleme kuukirjas tutvustanud mitmeid koostööpartnereid, on augustis, ja ehk ka septembris, paslik tutvust teha inimõiguste keskuse kõige uuemate liikmetega. Augustis tutvume keskuse uuringute assistendi Ann Väljatagaga. Uurisime Annilt, kuidas ta inimõigustega seni kokku puutunud on ning millisena näeb valdkondlikku tulevikku.
Oled keskuse üks uuemaid töötajaid – räägi natukene enda taustast, et lugejad Sinuga tuttavaks saaksid.
Lõpetasin 2013. aasta kevadel Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Möödunud aastal asusin EIK pagulaste õiguskliinikusse praktikale, sealt edasi tuli võimalus töötada UNHCR-i Eesti kodakondusetuseraporti juures, millele järgnesid projektipõhised tööd Euroopa Põhiõiguste Ameti jaoks. Kuna asju, milles ühel või teisel moel kaasa olin löönud, kogunes paras hulk, otsustasime, et kõige parem oleks töösuhe minu ja keskuse vahel püsivamaks muuta. Keskuses tegelen uurimise ja kirjutamisega ning võin puhtsüdamlikult väita, et selle käigus on mu õiguslik (ja muu) silmaring tohutult avardunud. Vajaduse ja võimaluse korral teen ka teisi töid.
Milline on Sinu üldisem kokkupuude inimõigustega? Kas on mõni teema, mis on eriti südameläheadne ja mis teistest enam huvi pakub?
Bakalaureuseõpingute ajal pakkusid konkurentsitult kõige enam huvi õiguse põhiküsimusteni puurivad ained, mis nägid õigust lahutamatuna majandusest, politoloogiast, sotsioloogiast ja miks mitte ka kultuurist. Samas on minu jaoks ikka ja alati tundunud kõige tähtsam see, et üksikisik ennast nendes suurtes süsteemides võimalikult hästi ja vabalt tunneks. Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et huvi ja soov inimõiguste alal töötada tekkis koolis, hilisemad praktikad on seda vaid kinnitanud.
Antud hetkel jälgin huviga kõike andmekaitse ja privaatsuspõhiõigusega seonduvat. Nii puhtteoreetilist akadeemilist arutelu selle üle, kas ja kellele privaatsust üleüldse vaja läheb, kui ka päevapoliitilisi sündmusi ja tehnoloogilisi arenguid. Elan kaasa vene koolidele ja ootan huviga esimese 60% ainetest eesti keeles õppinud lennu lõpetamist, et selgemini näha reformi mõju eksamitulemustele ja edasistele hariduslikele valikutele.
Millisena näed Sina EIK rolli Eesti ühiskonnas (mis on selle organisatsiooni tähtsus praegu ja mis võiks olla tulevikus)?
EIK on andnud suure panuse inimõiguste populariseerimisse ja õigusteadlikkuse kasvatamisele. Hindan väga kõrgelt pagulaste ja sundrändega seonduvat tööd – teema, millest varem vaikiti või eelistati mööda vaadata, kuid mille kohta levis lugematuid eelarvamusi, on viimaselt aastatel pälvinud mitmekülgset avalikku tähelepanu. Samuti on tänu EIK programmile paranenud õigusabi kättesaadavus seni üsnagi lootusetus isolatsioonis viibinud varjupaigataotlejatele. Sageli on EIK ka justkui agitaatori rollis, kelle tegemised toovad välja ühiskonnas salaja kogunenud vimma. Enamasti aga kujutab EIK endast neutraalset eksperti, kes analüüsib inimõiguste olukorda Eestis võrrelduna rahvusvaheliste standarditega.
Arvatavasti püsib keskus umbes samasugusena ka edasi. Võib-olla võiks tulevikus aga veelgi rohkem tegeleda inimõiguste alase haridusega. Varasem töökogemus uuringufirmas on mulle näidanud, et Eesti inimesed ei oska sageli enda positsiooni ühiskonnas kuidagi määratleda (esinevad väga teravad vastuolud maailmavaates ja huvides) ja sellest tulenevalt oma õiguste eest seista, teha enda jaoks kõige sobivamaid otsuseid. Ehk võiks EIK pakkuda vajalikku kompassi.
Milliseks hindad inimõiguste üleüldist hetkeolukorda Eestis?
Ajaloolises mastaabis ja võrreldes paljude teiste riikidega on olukord väga hea.
Kuid see on valdkond, kus stagnatsioon tähendab automaatselt ka tagasiminekut ja miinimumi tagamisest enamasti ei piisa. Näiteks ei ole kindel, et hoolekandeasutuste patsiendid ja omastehooldajad saavad ikka elada igas mõttes inimväärikat elu. Olukorras, kus prioriteediks on efektiivsus, võivad inimene ja tema õigused aga unarusse jääda, seega pole inimõigused kindlasti pseudoprobleem. Samuti ei saa Eestist tõenäoliselt kunagi läbinisti homogeenset rahvusriiki ja sellelt pinnalt võrsuvatele küsimustele võiks nii ka läheneda.
Kas on mõni eriti põletav teema, millega peaks inimõiguste valdkonnas Eestis märkimisväärselt rohkem tegelema?
Kindlasti kodakondsusetus, mida selle valusalt poliitilise olemuse tõttu aga käsitletakse enamasti ülimalt ettevaatlikult. On kurb, kui kodakondsusetus väheneb eelkõige surmade ja Vene kodakondususe eelistamise tõttu.
Teiseks, end meeleldi tehnoloogilise innovatsiooni lipulaevana nägev Eesti võiks olla teenäitajaks ka üksikisikute õiguste ja vabaduste kaitses kübersfääris.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan