Arengumaades, kus inimesed on kümme korda vaesemad kui meie, kus lapsed ei saa tihti rahapuudusel koolis käia, kus enamik inimesi on töötud ja näljas, kus pole iPad’e või iPhone’e, asub 80% kõikidest maailma pagulastest. Samas, Eestis saab pagulase staatuse keskmiselt kümme inimest aastat. 2012. aastal oli maailmas pea 16 miljonit pagulast ja varjupaigataotlejat ning Eesti aitas neist 13 inimest. Kellelegi pagulase staatuse andmine on just nimelt aitamine. Me aitame pagulasel alustada uut elu ja me aitame tal unustada vanu ohte.
Me ei saa luua stereotüüpe, sest iga pagulane on erinev, nagu me kõik. Samas eristab pagulast meist üks oluline asjaolu – ta vajab abi, kodumaal ähvardaks teda piinamine või surm. Pagulaste aitamine annab meie riigile uusi tublisid elanikke, kes on siiralt tänulikud Eesti inimestele, et neid on hästi koheldud ja uus võimalus antud.
Selle tänulikkuse peab aga välja teenima, me ei saa loota, et inimesed, keda on mitu aastat pagulasmenetluse ajal halvasti ja ebaväärikalt koheldud, tunneksid end meie riigis hiljem hästi. Pagulaste hea kohtlemine algab juba piiripunktis – kas meie piirivalvurid kuulevad pagulase appihüüet, kas ta kuulatakse ära. Kas eeldatakse, et ta valetab, või suhtutakse temasse kui abivajajasse; kas varjupaigataotlemise ajal tunneb põgenik end meie ühiskonna osana või tõrjutuna; kas me hoiame teda luku taga olenemata sellest, et ta pole ühiskonnale ohtlik või mitte; kas me ajame teda koertega mööda metsi taga või mitte, kas me kutsume teda tema jaoks halvustava sõnaga vaid sellepärast, et me jonnime ja väidame, et need sõnad pole negatiivse kuvandiga? Sellest kõigest oleneb, kas tulevane pagulasstaatuse saaja soovib meie riigis olla või läheb mõnda sallivamasse riiki oma panust andma. Usun, et Eesti riik vajab iga inimest, seega me ei tohiks kaotada ühtegi inimest sellepärast, et nad ei tunne end siin turvaliselt või koduselt.
Pagulasi on Eestis väga vähe, seega on stereotüübid väga kerged tekkima. On loomulik, et inimesed kardavad kõike võõrast ja tundmatut, sellepärast oleme sellel aastal toonud pagulastemaatika justkui «kapist välja». Pole möödunud kuud, kus pagulasteema pole olnud eri aspektides meedias kajastatud. Pagulasi on Eestis vähe ja et me neid ei võõristataks, on vaja, et neist räägitaks. Ja seda me teeme ka edasipidi.
Egert Rünne, rahvusvahelise sundrände suhtes teadlikkuse tõstmine Eesti ühiskonnas projektijuht.
* Lugu ilmus 20. juuni lisalehe “Vabadus!” juhtkirjana.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan