Euroopa võrgustik sisserändajate ja pagulaste toetuseks ning natsionalismi, rassismi, fašismi vastu (European network against nationalism, racism, fascism and in support of migrants and refugees (UNITED) kutsus viieks päevaks Leedu metsa kokku üle kaheksakümne vabaühenduse esindaja erinevatest Euroopa riikidest, et üheskoos arutleda erinevate põhjuste üle, miks rassism üha rohkem pead tõstab ning et koos leida ka lahendusi. Kuigi tegu oli ametlikult konverentsiga, oli see tegelikult midagi palju rohkemat, sest viie päeva jooksul toimusid erinevad seminarid, töörühmad, poliitilised arutelud, töögrupid jne. Teemadeks olid võrdõiguslikkus, diskrimineerimine, rassism, rahvusvaheline solidaarsus ning ka ajalugu.
Juhuslik kokkusattumine oli seegi, et just samal ajal hakati ka Eestis avaldama erinevaid ksenofoobseid seisukohti, seega sai ka Eestis toimunu üle arutletud. Näiteks olid paljude Lääne-Euroopa riikide esindajad väga üllatunud, et Eestis pole vihakõne vastast seadust vastu võetud, kuna see aitaks vähemuste turvatundele palju kaasa.
Konverents algas Leedu poliitilise ja õigusliku olukorra kirjeldamisega. Margarita Jankauskaité Leedu võrdõiguslikkuse keskusest (Ctr Equality Advancement) tõi välja, et Leedu inimestel on väga raske mitmekesisust ning erinevusi aktsepteerida. Leedus on sügavad juured kommunismis ja katoliikluses, seega puudub neil sotsiaalse usalduse kultuur, mistõttu on raske edendada mitmekesisust ja kaasatust ning teisi sarnaseid väärtusi.
Konverentsi osalejad jaotati ka töögruppidesse, et oleks võimalik arutleda erinevatest teemadest lähemalt ning leida lahendusi. Mina osalesin rahvusvahelise solidaarsuse teemalises töögrupis: “Jõudude ühendamine võitlemaks äärmusparempoolsete ohtude ja riikliku represseerimise eest”. Grupis töötasime välja strateegia, kuidas aktivistid erinevatest riikidest saavad üksteist toetada ka riigipiiride üleselt, samuti kuidas mobiliseerida kohalike aktiviste kiiremini tegutsema. Grupp avaldab ka brošüüri, mida silmas pidada, enne kui rahvusvahelise solidaarsuskampaaniaga ühineda. Grupid töötasid viis päeva järjest ning viimasel päeval tutvustati oma grupi tulemusi teistele osalejatele. Türgis toimuva valguses koostasime ka petitsiooni näitamaks üles solidaarsust Türgi rahvaga. Kutsume kõiki selle petitsiooniga liituma siin.
Teine päev oli pühendatud rohkem mitmesele diskrimineerimisele ning lahenduste otsimisele selle avastamiseks ning ka lahendamiseks. Rootsi võrdõiguslikkuse ombudsman näiteks arvas, et diskrimineerimise vastu võitlemise vahendid on tõhusamad, kui nad hõlmavad rohkem aluseid, mitte ei keskenduta ainult soolisele ja etnilisele diskrimineerimise, sest palju raskem on aktsepteerida inimesi, kellel on mitu identiteeti. Näiteks inimene, kes on roma aga samas ka gei võib tunda kahest diskrimineerimist ning lisaks ka roma kogukonna poolset halvakspanu.
Ühe huvitavaima seminari andis ka Euroopa ajalooõpetajate assotsiatsiooni esindaja. Selle teemaks oli “Uuenduslikud viisid ajaloo õpetamiseks”. Seminaril läks jutt ka sellele, kuidas paljud riigid armastavad tihti süüdistada ajalugu oma enese tegematajätmises. Seega toodi välja mõned klišeed, millega kokku puutudes tuleks väga ettevaatlik olla, näiteks: “meie kannatasime rohkem kui nemad”, “kust sa pärit oled” – kui seda küsitakse esimese ja tähtsaima asjana, “meid on koloniseeritud nii palju kordi”, seletuseks sellele, miks riigil läheb halvasti”, “me oleme väga “valge” riik”, “nad on ajalooline vähemus” jne.
Konverentsil osalejad külastasid ka Leedu vabakondade esindajaid, mina kohtusin Leedu Punase Risti juhatajaga. Kuna nad teostavad Leedus piirimonitooringut, arutasin nendega, kuidas nad Leedu siseministeeriumi ja piirivalve nõusse said, et nad seda teha saaks. Tuli välja, et kuigi nad piire monitoorivad, on neil siiski raskusi sellega, kuna koostöö piirivalvega on vaevaline tekkima. Arutellu kaasati ka kõik konverentsil osalejad ning erinevate teiste riikide esindajad olid vägagi üllatunud, et Eesti on ainuke Balti riik, kus piirimonitooringut ei toimu.
Kui headest praktikatest rääkida, siis ärimees, kelle puhkekeskuses üritus toimus, teeb alati vabaühendustele 70%-lise soodustuse, sest tema arvates pole aus nende pealt, kes teisi aidata tahavad, kasumit teenida. Sellist soodustust võiksid pakkuda ka Eesti ettevõtjad.
Teemasid arutatakse edasi internetigruppides, samuti saab iga osaleja seal jooksvalt ülevaadet anda oma riigis toimuvatest arengutest ning vajadusel nõu küsida.
Lõpetuseks mõte Eesti kohta, kus on hiljuti avalikkuse ette tuldud rassistlike väljaütlemistega. Konverentsil ütles Ververipani Romade esindaja: “Me ei tohi aktsepteerida seda, kui inimesed aktsepteerivad isegi väheseid rassismi ilminguid või mõnda sõna, sest pole võimalik olla “natuke rassist”. See on nagu lapse ootamisega, sa ei saa olla natuke rase”. Seega ei saa oma sallimatust vabandada lausega: “Mul pole nende vastu midagi, ärgu ainult siia tulgu”.
Konverentsi kava leiab siit.
Egert Rünne
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan