Pagulaste kajastamine on  tundlik teema, sest – nagu loodetavasti suurem hulk inimesi juba teab – on nende näol tegu inimestega, keda koduriigis ähvardab reaalne oht. Seetõttu on nende anonüümsuse tagamine äärmiselt oluline. Ilmselt just seetõttu otsustasime kampaaniast välja jätta sotsiaalreklaami näiteks mõnes telekanalis ning valisime kanalid, mis antud teemat võimalikult efektiivselt avaks kõigile inimestele: välimeedia, otsepostitus ning veebikeskkond.

Kampaania teostuse leidmiseks kuulutasime välja loovlahenduste konkursi, mille hulgast võrdlemisi suur ning erinevatest ekspertidest koosnev komisjon valis välja agentuuri, kes kampaaniat teostama hakkas. Selleks osutus võrdlemisi noor, ent juba praegu väga edukas, reklaamiagentuur London AD.

Kampaania lähteülesanne oli üheselt mõistetav ja selge: selgitada lahti, kes on pagulane, ning vahenditeks, millega seda sõnumit inimesteni viia, on eelpool mainitud kolm kanalit.

Alustasime kõige aeganõudvama kanaliga – veebikeskkonnaga. Juba kampaania välja töötamise alguseks oli selge, et tahame kodulehekülge luua interaktiivse ning kasutajasõbralikuna. Et inimene tõepoolest sealviibides tunneks teema vastu huvi ning saaks lihtsalt vastuse küsimusele, kes on pagulane. Nii sai veebikeskkond www.pagulane.ee üles ehitatud pagulase graafilisele teekonnale alates põgenemisest oma koduriigist kuni pagulasstaatuse saamiseni Eesti riigis. Rännaku jooksul on näha võimalikke mõtteid, mida inimene mõelda võib, inimesi, kellega ta kohtub, ja olukordi, kuhu satub ning graafiliselt ka aja- ja distantsimõõtu. Samuti on olulisemates punktides infomärkega detailsemalt lahti seletatud, mis seal täpsemalt toimumas on.

Anname endale aru, et mitte igaüks ei kasuta veebi, mistõttu koosnes kampaania lisaks kahest osast: plakatid viie linna tänavatel aitasid osaliselt suunata inimesi veebi ning teisalt käivitada diskussiooni meedias. Et aga jõuda sihtrühmani, kes uuringute kohaselt kõige enam teavitamist vajaksid – inimesed kelleni tänavakampaaniad ei jõua – otsustasime välja saata “postkaardid pagulastelt”.

Üheks suurimaks hirmuks otsepostituse kasutamisel oli just nimelt see, et kuidas garanteerida, et inimene postkaarti ühes muu “tellimata” postiga ära ei viskaks. Selleks panustasime efektsele visuaalile ning piisavalt intrigeerivale sõnumile. Näib, et toimis, sest postkaartide välja saatmise hetkest kasvas kodulehe külastatavuse arv 90% ning loomulikult saime ka otsest tagasisidet inimestelt.

Nagu ikka kampaaniate puhul hakkasid ka antud juhul pead tõstma inimesed, kelle vaated on äärmuslikumad. Need, kes tulihingeliselt usuvad, et kui Eesti pagulasi vastu võtab ning viimased siia elama jäävad, kasvab kuritegevus või toimub see kohalike inimeste heaolu arvelt. Samuti ei jäänud kuulmata argumendid, et tegu ei ole kõige põletavama probleemiga Eesti ühiskonnas, miks peaksime pagulasi aitama. Sealjuures ei mõeldud sellele, et eestlasi endeid on aidanud mitmed riigid, isegi kui neil endal on ühiskondlikud probleemid olnud ja seda vaid inimpõlv tagasi.

Siinkohal oleks  õige meelde tuletada, et varjupaigataotluse esitamise õigus on üks inimõigustest  ning tõendatud ohu korral on riigil kohustus pagulane vastu võtta.

Samas oli kriitilist tagasiside oodatust vähem ning saadud positiivne tagasiside kinnitas, et tegeleme õige asjaga. Veebikeskkond on vähem kui ühe kuuga kogunud tuhandeid külastajaid ning ligi 230 inimest on seda jaganud oma Facebook’i lehel.

Kampaania toimus projekti “Rahvusvahelise sundrände suhtes teadlikkuse tõstmine Eesti ühiskonna” raames, mida kaasrahastavad EV Siseministeerium ja Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi Kaudu.