Veebruarikuus vestleme Eesti Inimõiguste Keskuse viimase nõukogu liikme Tanel Mätlikuga. Uurime Tanelilt, milline on tema kokkupuude inimõigustega, räägime keskusest ja tema tegemistest.
1. Räägi, mismoodi jõudsid Eesti Inimõiguste Keskuse nõukokku ja milline on Sinu kokkupuude inimõigustega.
Inimõiguste temaatikaga puutusin kokku tihedalt eelmises töökohas, kui töötasin Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse juhatajana. Inimõigused ja integratsioon on omavahel väga tihedalt seotud; võib öelda, et eduka integratsiooni aluseks on inimõiguste tagamine. Osalesin mitmetel inimõiguste keskuse üritustel ning kohtusime keskuse töötajatega ka sihtasutuse korraldatud seminaridel ja konverentsidel, tekkinud kontaktide pinnalt sain ka siis kutse osaleda inimõiguste keskuse nõukogu töös.
2. Millisena näed Eesti Inimõiguste Keskuse tulevikku – millises suunas peaks Sinu hinnangul keskus edasi liikuma ja kuidas on keskusel seni läinud?
Arvan, et inimõiguste keskus on olemasolevate ressursside piiratust arvestades suhteliselt hästi suutnud käivitada erinevad programmid (võrdse kohtlemise ja mitte-diskrimineerimise programm, pagulasprogramm, inimõiguste hariduse programm + Eesti inimõiguste olukorra seire ja infovahetus). On hea meel tõdeda, et Eesti meedia on hakanud kasutama inimõiguste keskuse töötajaid kõneisikutena inimõiguste alases diskussioonis. Tulevikus loodan, et keskus suudab panna senisest tihedamalt omavahel suhtlema inimõigustega tegelevad organisatsioonid, kuna selle valdkonna spetsialistide arv on Eestis piiratud ning mõistlikum oleks koos ühiselt asju ette võtta konkreetsete probleemide lahendamiseks. On hea meel näha, sel eesmärgil alustas tööd 2012.a ka inimõiguste ümarlaud.
3. Milliseks hindad inimõiguste üldist hetkeolukorda Eestis?
Üldiselt on olukord hea ja Eesti sarnaneb paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega inimõiguste kaitse osas. Väga oluliseks verstapostiks pean võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmist 2008.aasta detsembris, kuid selle rakendamine on jätkuvalt väljakutseks nii Eesti riigiasutustele kui teistele osapooltele – küsimus on nii rakendamiseks vajalikes inim- ja rahalistes ressurssides kui ka üldiselt elanike teadlikkuses seaduses sisalduvatest õigustest ja kohustustest.
4. Kas Sinu arust on mõni inimõiguste valdkond, mis vajaks Eestis märkimisväärselt rohkem tähelepanu ja tegelemist?
Teemasid on terve rida, kus saaks olemasolevat inimõiguste kaitse süsteemi veelgi täiendada, kuid käesoleval hetkel tooksin välja ühe nendest – see on Eesti kodakondsuse andmine alaealistele. Olen nõus õiguskantsleri mõttega, et kehtiva elamisloaga kodakondsuseta vanemate alla 15-aastased lapsed võiksid saada Eesti kodakondsuse automaatselt, ilma vanemate poolse taotluseta. Eestile on olulised kõik lapsed, kes on siin sündinud ja üles kasvanud, ning kodakondsuse mõttes ei peaks tegema vahet, kas nende vanemad juhtuvad olema Eesti kodanikud või mitte.
5. Oled ka pikaajaline Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed juhataja. Milliseks hindad integratsiooni hetkeolukorda Eestis?
Teadlikku ja selgetel alustel rahastatud integratsioonipoliitikat on Eestis ellu viidud ca 15 aastat. See on küll pikk aeg, aga integratsiooni kui sellise pikaajalisust ilmestab üks näide: 2012. aasta suvel said gümnaasiumidiplomi need nüüdseks eesti keelt ladusalt valdavad õpilased, kes tosin aastat tagasi, 2000. aasta septembris alustasid keelekümbluse põhimõttel õpinguid 1.klassis. Loodan, et sarnasel läbimõeldud ja tasakaalukal viisil viiakse seda poliitikat ellu ka edaspidi. Kindlasti tuleks aga järgnevatel aastatel senisest rohkem võtta suund eestlaste ja teiste rahvuste omavaheliste kontaktide arvu suurendamisele nii hariduses, töökohtadel kui ka vabaühendustes – sidus ühiskond kujuneb läbi selle.
Avalehe foto: Delfi.ee pressifoto
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan