Kelly Grossthal on Eesti Inimõiguste Keskuse projekti “Vaatan, osalen, muudan!” projektijuht. Samal ajal on Kelly keskusega seotud juba aegade algusest. Rääkisimegi Kellyga erinevatel teemadel, alates keskusest, lõpetades noortega.
1. Milline on Sinu varasem kokkupuude Eesti Inimõiguste Keskusega ja kuidas oled keskusega seotud praegu?
Eesti Inimõiguste Keskusegaga puutusin esmakordselt kokku veel enne, kui keskus tänasel kujul üldse loodi. Nimelt kuulusin ajal, mil keskus toimetas rahvusvahelise ülikooli Audentes juures, selle nõuandvasse kogusse. Peab ütlema, et nende aastate jooksul on EIK teinud läbi imetlusväärse arengu ja suutnud ellu viia suure osa oma algusaastate unistustest. Ja unistused selle kõige paremas mõttes – tollal oli piisavalt skeptikuid, kes arvasid, et Eestis on inimõigustega asjad juba korras ja ühiskond ei vaja lisaks inimõiguste eest seisvat sõltumatut kodanikuühendust. Algsed unistused ja visioonid muutusid aga Kari ja Marianne eestvedamisel asjalikeks strateegiateks ja konkreetseteks plaanideks.
Kuna minu igapäevane leib tuleb lauale hoopis ärisektorist, siis on seotus keskusega see, mis pakub midagi nii enda hingele kui loodetavasti ka ühiskonnale. Vean keskuses noorteprojekti „Vaatan, osalen, muudan,“ kus arutame noortega üle Eesti teemadel nagu inimõigused, sallivus ja heaks kodanikuks olemine. Samuti löön vabatahtlikuna kaasa keskuse pagulaskliinikus, kus pakume tasuta õigusabi varjupaigataotlejatele.
2. Milline on Sinu kokkupuude üldisemalt inimõigustega? On mingid teemad, mis eriti südamelähedased ja teistest enam huvi pakuvad?
Tegelesin gümnaasiumi ajal väitlemisega, kus tuli päris palju debateerida ka inimõigustega seotud teemadel. Mäletan eriti hästi ühte väitlusturniiri, mille teemaks oli, kas Eestis on inimõigused kaitstud? Tollal, aasta võis olla siis 1995 või 1996, oli see võrdlemisi uus ja kummaline küsimus, kuna eesti keeles oli inimõiguste teemalist materjali veel vähe ja ka meedias käsitleti inimõigusi peamiselt rahvusvähemuste kontekstis. Õnneks olid meil aga Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis imelised õpetajad, kelle abil sai tudeeritud ingliskeelseid materjale ja lisa otsimas käidud isegi Rahvusraamatukogus. Täna tundub see kõik ehk triviaalne, kuid googlest polnud me keegi siis veel kuulnudki ja arvutiklass oli rohkem word-i tundma õppimiseks.
Hiljem puutusin inimõiguste teemaga kokku tänases Tallinna Ülikoolis, kus töötasin projekti juures, mis koolitas vahetult enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga meie ametnikke EL õiguse ja inimõiguste teemal ning ka Avatud Eesti Fondis, kus inimõiguste programmi koordineerisin.
Õnneks või õnnetuseks pakkus elu võimaluse tööd teha ka päris nö. inimõiguste põllul. Nimelt asutasime 2006.a, koos Pavel Marozau, Silver Meikari, Juri Jurkevitši, Andrei Abozau, Krister Parise ja Jevgeni Krištafovitšiga kodanikuühenduse „Valgevene uus tee,“ et abistada Valgevene poliitpõgenikke ning anda oma panus Valgevenes aset leidvate inimõiguste rikkumiste päevavalgele toomisele. Olin tollal saanud oma Valgevene tuttavalt Pavelilt SMS-i, mille sisuks lakooniline küsimus: „Kui jään Valgevenesse, pannakse mind multikate pärast vangi, kas saad aidata, kui Eestisse tulen?“ Täna, täpselt 6 aastat hiljem, jääb vaid üle imestada, kuidas sai küll kiirelt vastatud: „Loomulikult!“ Vaid paar päeva hiljem olime juba sõpradega Pavelil Balti jaamas vastas ning paari kuu pärast oli Pavelil käes ka pagulasstaatus, passis ilutsemas number 001. Passini jõudmine oli aga omamoodi teekond, millel tuli pidevalt kohtuda ametnikega, selgitada, võidelda ja tõlkida, ning veel korduvalt selgitada, võidelda ja tõlkida. Hiljem läbisime sama teekonna veel paari Valgevene poliitpõgenikuga. Siinkohal tuleb öelda suured tänusõnad Silver Meikarile ja Krister Parisele, kes valgevenelasi pikalt enda juures majutasid, et nad ei peaks saja maa ja metsa taha Illukale minema ning Alari Rammole, kes aastaid vabatahtlikuna VUT-i rahalist ja juriidilist poolt vedanud. Aga ka paljudele teistele, kes tegid rahalisi ja ainelisi annetusi. Oli meeldiv näha, et jagub inimesi, kes nõus ka reaalselt abistama. Ei tasu unustada, et varjupaigataotleja ei tohi menetluse ajal töötada ning seega ei maksa arvata, et nad ei viitsiks või ei tahaks ise oma leiba teenida. Tavaliselt on just vastupidi!
Seega on pagulastemaatika mulle kindlasti väga südamelähedane, nägin ju tollal lähedalt, milliste keeruliste juriidiliste ja sotsiaalsete probleemidega peavad kokku puutuma inimesed, kes meilt varjupaika paluvad. Võrreldes paljude nende varjupaigataotlejatega, kellega keskus praegu tegeleb, oli Pavelil ja teistel Valgevene pagulastel aga õnne, neil olid ees tuttavad inimesed, kes aitasid läbi juriidika – ja bürokraatiarägastiku. Enamikul täna saabuvatest varjupaigataotlejatest sellist õnne aga pole, ja isegi kui varjupaigataotlus peaks saama positiivse otsuse, siis mured toimetuleku ja kohanemisega alles algavad. Õnneks toimetab aga IÕK pagulaskliiniku juures mitmeid säravate silmadega noori ning seega on lootust, et olukord läheb üha paremaks. Samas tööd on sel teemal veel palju ja eelkõige pagulaspoliitika kujundamisel peaks kodanikuühendused märksa aktiivsemalt kaasa rääkima. Vahest on aeg küps astuda samm edasi abistamisprojektidest ning lüüa aktiivselt kaasa ka Eesti pagulaspoliitika kujundamises.
3. Oled projekti “Vaatan, osalen, muudan” juht, mis hakkab oma otsi vaikselt kokku tõmbama. Mis selle projekti eesmärgiks oli ja kuidas Sulle tundub on eesmärgid saavutatud?
Ütlen kohe alustuseks – tänased noored on ägedad! Mul on olnud suur rõõm arutada noortega üle Eesti inimõiguste ja sallivuse teemal ning pean ütlema, et noored on mind ainult positiivselt üllatanud. Kui olemegi mõnda diskussiooni alustanud erinevate seisukohtadega, oleme debati lõpuks ikkagi kõik mitu sammu keskpõranda poole teinud. Mõningate teemade puhul – näiteks pagulaste või soolise võrdõiguslikkusega seotu – on selgelt näha, et noortel on lihtsalt vähe infot ja küsimus pole niivõrd jäikades hoiakutes. Lisaks diskussioonidele oli projekti eesmärgiks koostada inimõiguste teemat käsitlevaid õppematerjale ja simulatsioonimänge, mis on hetkel saamas toimetajate ja kujundajate käel all viimast lihvi, et siis juba jõuda inimõiguste keskuse kodulehele.
4. Kas Sinu hinnangul on noored inimõigustest teadlikud ja/või huvitatud? Mida annaks teha, et teadlikkust tõsta?
Mind üllatas, et noored on inimõigustest üsnagi teadlikud ja kui ollakse juba osalema tulnud, küsitakse ja arutatakse üsna palju. Kuna ma käisin ka koolides kohal, kus filme vaatasid ja hiljem diskussioonis osalesid kõik tollel päeval koolis olnud noored, siis ei saa kindlasti ka väita, et sõna ütlesid sekka juba niigi aktiivsed noored. Noored ise mainisid, et inimõigustest rääkimisel võikski kasutada rohkem muid meetodeid kui lihtsalt tunnid ja loengud, seega saab teadlikkust tõsta eelkõige läbi noorte kaasamise aruteludesse. Igal juhul on loo moraal see, et ärge alahinnake noori ja nende võimekust erinevates diskussioonides osaleda!
Üks asi on aga projektile tagasi vaadates küll hingel: meie venekeelne Kirde-Eesti ja eelkõige Narva on küll imelised, ent ka projektitegija jaoks keerulised. Kindlasti oleks soovinud inimõiguste debatti sealsete noortega palju rohkem edendada, kuid heameelt teeb, et saime seal kodanikupäeva tähistada ja et Narva Kolledži rahvas valis filmivaatamiseks erinevalt paljudest teistest koolidest just meie enda, Eesti filmitegijate setudest kõneleva filmi. Diskussioongi Narvas käis selle ümber, kuidas setude kultuuri senisest enam elujõulisena hoida.
5. Milliseks hindad inimõiguste olukorda Eestis? On mingeid valdkondi, mis vajaks rohkem tähelepanu ja tegelemist?
Meil on õnn elada õigusriigis, kus suures plaanis inimõigused tagatud, kuid meil on veel tee käia, et inimesed mõistaksid, et kaitstes vähemuste õigusi, kaitstakse tegelikult kõigi õigusi. Ehk et pole ju vahet, millisesse sotsiaalselt konstrueeritud kasti või liigitusse sa kuulud, õigused peaks ikka olema kõigil ühtemoodi. Selle kõige juures ei saa muidugi unustada juba Aristotelese poolt sõnastatud põhimõtet, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Praktilisel tasandil loodan, et meil jätkub debatt samasooliste abielude võimaldamise üle ning et rahvusvähemuste kaasamine muutub loomulikuks osaks iga demokraatia – ja inimõiguste arutelu juures.
Lisaks, kuna olen keskuses kaasa löönud transsooliste inimeste ja puuetega laste olukorra õigusanalüüsides ning oleme pidanud tõdema, et mõlemas valdkonnas on meil palju halli ala, kus mitmete õiguste realiseerimise väidetavaks takistuseks rahapuudus, siis näeksin heameelega, et meil jätkuks selle aasta õigusteadlaste päevadel algatatud debatt sotsiaalsete põhiõiguste teemal.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan