Iivi Anna Masso on tuntud ühiskonnateadlane, ajakirja Diplomaatia peatoimetaja, aga ka Eesti Inimõiguste Keskuse esimese nõukogu koosseisu liige. Vestleme Iiviga tema nägemusest inimõiguste keskusest ja inimõigustest laiemalt nii Eestis kui Soomes.
1. Kuulud Eestit Inimõiguste Keskuse esimeste nõukogu liikmete sekka – mismoodi keskusega kokku sattusid ja milline on Sinu kokkupuude inimõigustega?
Inimõiguste keskuse nõukogusse mind lihtsalt kutsuti, võtsin kutse vastu. Inimõigustel on olnud keskne koht mu akadeemilises töös pikka aega, nii mu magistritöös Hannah Arendti filosoofiast (keskendudes totalitarismi olemusele) kui ka doktoritöös isikuõiguse ja demokraatia suhetest kaasaegseis angloameerika poliitikateooriais on inimõigustel oluline osa. Helsingi Ülikoolis, kus töötasin õppejõu ja teadurina 2008. aasta lõpuni, koostasin ja pidasin mitmeid loengusarju, mh inimõiguste universaalsuse ja neid kaitsvate filosoofiliste argumentide teemal. Kuna õiguste sisu, tähenduse ja ulatuse üle käib pidev vaidlus, siis on sellistel demokraatia- ja õigusteoreetilistel arutlustel endiselt tähtsust ja neid oleks enam vaja ka Eesti haridusellu ning avalikku arutellu, inimõigused taandatakse siin liigagi kergelt ainult juriidiliseks küsimuseks.
2. Millisena näed Sina inimõiguste keskuse tulevikku – kuhu suunas liigutakse või kuhu ehk hoopis peaks liikuma?
Eesti Inimõiguste Keskuse roll on selginenud viimastel aastatel just inimõiguste järgimise valvajana just Eesti-siseselt ja võrdõiguslikkuse kaitsjana. Seda on põhjust jätkata, on hea, et selline organisatsioon on Eestis olemas, mis neile asjadele tähelepanu pöörab. Ideaalses maailmas näeksin Keskust kasvamas nii, et tal oleks ressursse ka rahvusvahelistes inimõigusküsimustes järjekindlalt kaasa rääkida, selleks ei jätku inimõiguste keskusel praegu ressursse, valikuliselt ei ole seda mõtet teha. Samuti oleks hea, kui saaksime aktiivselt osaleda piiriüleses arutelus Eesti inimõiguste olukorrast rahvusvahelises kontekstis, sel teemal on kahjuks ka palju valelikku demagoogiat liikvel.
3. Milliseks hindad inimõiguste üldist hetkeolukorda Eestis?
Rahvusvahelises kontekstis on see kindlasti väga hea, Eestis on esmased põhiõigused- ja vabadused tagatud, on toimiv demokraatia, õigusriik ja sõnavabaduses oleme suisa maailma esimesi (internetivabaduses teatavasti esimene). Nii et Eestis on probleemid pigem detailide, nüansside ja hoiakute tasemel, mis mõistagi ei tähenda, et nendega ei oleks oluline tegeleda. Eesti-taolises väikeses ühiskonnas on ka eriti oluline jälgida, et teoreetiliselt vabad inimesed ei jääks de facto mittevabadeks erinevate mitteametlike repressioonide pelguses.
4. Kas Sinu arust on mõni inimõiguste valdkond, mis vajaks Eestis märkimisväärselt rohkem tähelepanu ja tegelemist?
Sotsiaalsete õiguste valdkond on selline, mille kuulumine esmaste inimõiguste hulka on (hoolimata sotsiaalsete õiguste harta olemasolust) mõneti vaieldav, aga arutamist väärib see teema kindlasti, teatud inimväärse elu kindlustamise võimalus külma kliimaga riigis. Üks valus koht on töötegija õigused – ma ei pea silmas mõnede Euroopa ametiühingute poolt loodud väga inertse töösuhteturvalisuse süsteemi (mis ka neis riikides katab nüüd enam vaid osa töötegijaid), küll aga töötaja võimalust oma õiguste eest üldse seista ja kättemaksu hirmuta kuulduks tulla. Ja muidugi võrdõiguslikkuse temaatika, millega Eesti Inimõiguste Keskus tegelebki, sugude võrdne kohtlemine ja seksuaalvähemuste õigused on kaugel täiuslikust. Lisaks leian, et Eesti peaks olema avatum (vähemalt poliitilistele) pagulastele. On piinlik, et praegugi käidavais demograafia-aruteludes sõna “immigratsioon” üldse ei kasutata. Ükski Euroopa riik ei taastooda oma rahvast praegu ilma sisserändeta.
5. Oled suure osa oma elust Soomes elanud – kas või mida oleks Eestil Soomelt inimõiguste vallas õppida?
Just ülal mainitud asjad – võrdõiguslikkus, seksuaalvähemuste õigused, töötajate õigused ja pagulaste aitamine on Soomes palju kaugemale arenenud kui Eestis. Soomlased suudavad oma kodanikele ja elanikele enam turvatunnet pakkuda ning seda mitte ainult sotsiaalteenuste näol, milleks Eestis ressursse ei ole. Soomlastelt võiksime õppida üksteist enam kaitsma ja hoidma, igas mõttes.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan