1. juulil käivitus Eesti Inimõiguste Keskusel teavitusprojekt rahvusvahelisest sundrändest, mida kaasrahastavad EL Euroopa Pagulasfondi kaudu ja EV Siseministeerium. Esimese projektitegevusena käsitleti sundrände teemat Tartu armastusfilmide festivalil tARTuFF, kus kuus dokumentaalfilmi (“Au Pair”, “Ebaseaduslikud emad”, “Jookse elu eest”, “Kassimi unistus”, “4 piinamise lugu”, “Üheksa muusat) üks mängufilm (“Härra Lazhar”) ja arutelu sellele teemale pühendatud oli. Lisaks toimus kohtumine filmi “4 piinamise lugu” režissööri Mervi Junkkoneniga, kellega räägiti nii Soome migratsioonipoliitikast kui ka varjupaigataotlemise põhjustest ja filmi valmimisest üldiselt.

Arutelu teemapüstitus “20 aastaga 60 pagulast Eestis: palju või vähe?” keskendus peaasjalikult küsimusele, miks Eestis varjupaigataotlejate number nii tagasihoidlik on ning kas ja miks tuleks midagi ette võtta, et ühiskond muutuks pagulaste suhtes vastuvõtlikumaks. Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsperi eestvedamisel osalesid arutelul ka keskuse pagulasprogrammi juht Kristi Toodo, Ingi Mihkelsoo MTÜst Pagulasabi, Juhan Saharov MTÜst Johannes Mihkelsoni Keskus ja Lehte Roots Tallinna Tehnikaülikoolist.

Arutelu algas küsimusega, kas Eesti pagulaspoliitikat võib pidada konservatiivseks. Üldine seisukoht oli see, et tõepoolest, pigem on pagulaspoliitika konservatiivne, ehkki Eestis on pagulastaatuse saanute arv protsentuaalselt sarnane mitmete teiste Euroopa riikidega (ca 20% taotlenutest). Ometi ei ole Eesti osalenud näiteks ümberasustamisprogrammides ega anna rahvusvahelist kaitset humanitaarsetel kaalutlustel; samuti võib konservatiivseks pidada vastuvõtusüsteemi, sest institutsioone ega vastuvõtutingimusi ei muudeta kergekäeliselt. Ometi on Eesti liitunud erinevate rahvusvaheliste lepingutega, millega on võetud kohustus võimaldada varjupaika. Lisaks sõltub palju neist ametnikest, kes otsustavad ja nende veendumustest.

Arutlejad leidsid ühtlasi, et pagulaste küsimus ei peaks olema osa migratsioonipoliitikast – see ei peaks kasu tooma, vaid see peaks olema osa inimõiguste kaitsest.