Kristin Rammus, värske kommunikatsiooni eriala magister, on Eesti Inimõiguste Keskuse kommunikatsioonispetsialist. Varem tegelenud peamiselt noorsootöö valdkonnas, tänaseks aga kaks aastat inimõiguste keskuse kommunikatsioonitegevusi hallanud. Keskuse büroojuht Egert Rünne vestles Kristiniga inimõigustest kommunikatsiooni valguses.
1. Sul täitus kaks aastat inimõiguste keskusesse tööle asumisest, miks Sind antud valdkond huvitas ja kuidas siia tööle jõudsid?
Ühelt poolt olen noorsootöö taustaga – seda õppinud ja enne keskusesse tööle tulemist ka noorsootöö valdkonnas töötanud. Teisalt õppisin keskusesse kandideerimise ajal kommunikatsiooni, mis on valdkond, milles ma juba toona teadsin, et kavatsen tulevikus töötada.
Info inimõiguste keskuse kommunikatsioonispetsialisti ametikoha kohta jõudis minuni läbi mitme kanali ja kuna valdkond tundus huvitav ja selline, millega õnnestuks osaliselt oma noorsootöö tausta ära kasutada, otsustasin kandideerida.
Loomulikult sai õige pea selgeks, et tegelikkuses on inimõiguste valdkond märksa laiem ja sügavam, kui olin kandideerides arvanud, mistõttu on mu töö ühtlasi ka igapäevane kool. Teinekord ehk pisut raske, aga alati väga huvitav!
2. Kas inimõiguste temaatika kommunikeerimisel on ka omad eripärad millega Sul harjuda tuli?
Minu jaoks isiklikult oli peamisteks väljakutseks just õigusliku sisuga tekstide nö kommunikatsioonikeelde panek – ühelt poolt selle lahti kodeerimine ja aru saamine ning seejärel selle võimalikult lihtne ja konkreetne seletus.
Üheks eripäraks võrreldes näiteks noorsootöö valdkonnaga on ka see, et kui noorsootöö teemadel ei ole meediasse kuigi lihtne pääseda, sest väga palju sisulist arutelu ei toimu, siis inimõigused on valdkond, millest meedia vähemalt tänaseks väga huvitatud ja selle üle on mul ainult hea meel.
3. Inimõigused võivad olla avalikkusele sotsiaalselt tundlikud teemad, kas Sul on ka negatiivseid kogemusi olnud suheldes inimeste/meediaga antud temaatikal?
Ma ei kasutaks sõna “negatiivsed” kogemused. Mul on väga erinevaid kogemusi, seda küll. On palju toetavat suhtumist, millega tunnustatakse meie igapäevast tööd ja nähakse selle vajalikkust ning loomulikult olen kuulnud ka (sh oma tuttavate käest) repliike, et tegeleme forsseeritud küsimustega. Siiski ei suuda ma inimesena mõista, mismoodi saab olla igat inimest puudutav teema forsseeritud?
4. Kas Eesti meedia pöörab piisavalt tähelepanu inimõigustele ning oskab antud teemasid käsitleda?
Sattusin inimõiguste keskusesse tööle väga huvitaval ajal – inimõiguste teema aktualiseerus üha enam, lisaks käivitati Eestis esmakordselt suurem võrdse kohtlemise kampaania “Erinevus rikastab”, mis samuti mitmetele olulistele teemadele palju tähelepanu tõmbas (ja siiani tõmbab).
Seega ma arvan, et meedia liigub õiges suunas. Ei saa oodata, et diskursusemuutused tekiksid üle öö, aga mul on väga hea meel, et pea igas meediakanalis ja väljaandes on palju neid ajakirjanikke, kes inimõiguste teemadel adekvaatselt suudavad sõna võtta ning keda antud valdkond huvitab.
Inimõiguste teema käsitlemise osas on aga tegu lõputu vaidlusega ajakirjandusvabaduse ja meedia vastutusega tundlike teemade käsitlemisel. Sama teema tõstatus ka mõni aeg tagasi Tallinna Ülikooli poolt korraldatud konverentsil “Vähemuste kajastamine meedias”.
Ühelt poolt tekib küsimus, et kas alati peab andma sõna kahepoolselt, ka siis, kui üks pool laidab tugevalt demokraatlikke väärtusi maha? Teisalt ka küsimus, et kas meedia ei peaks valima, kelle poole pöördutakse – mõistetavalt on mugav kasutada samu kõneisikuid üha uuesti ja uuesti, sest on ette teada, millise loo sealt saab, ent kas see on ka inimõiguste teema käsitlemise valguses õigustatud? Kas ajakirjandus ei peaks ise kandma samu väärtusi, mis ühiskondlikult olulised on?
Ega ilma asjata meediat neljandaks võimuks kutsuta.
5. Kaitsesid hiljuti oma magistritööd biseksuaalsuse teemal – miks antud temaatika sind huvitas?
Tahtsin uurida midagi, millest mul hetkel ka reaalsuses oma igapäevatöös kasu oleks. Et olen muuhulgas ka kampaania “Erinevus rikastab” kommunikatsioonispetsialist, tajusin tihti vähest taustinfot LGBT (lesbide, geide, bi- ja transsoolistest) inimeste teemadel, et aruteludes kaasa rääkida, sest nende teemade puhul pelgalt isiklikest väärtustest ei piisa.
Alustasin magistritöö jaoks temaatilise kirjandusega tutvumisega ning mida enam lugesin, seda enam sai selgeks, et biseksuaalsus ei ole mitte ainult väga vähe uuritud, aga see on ka väga huvitav identiteet. Nägin seal mitmeid erinevaid võimalusi, mismoodi magistritööle läheneda, ent otsustasin alustada algusest, teisi sõnu uuridagi kuidas konstrueeritakse biseksuaalne identiteet.
Kel huvi, saab magistritööga tutvuda ka veebis.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan