Kari Käsper on üks Eesti Inimõiguste Keskuse asutajatest ja juhatuse liikmetest. Kari on pikalt olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudiga (endine Concordia ülikooli õigusteaduskond), alguses üliõpilase, hiljem assistendi ja lektorina. Praegu aitab ta instituudi tegevust juhtida, õpetab Euroopa Liidu õigust ning tegeleb võimaluste piires teadustööga. Kari juhib TTÜs ka võrdse kohtlemise edendamise projekti, mille osaks on kampaania “Erinevus rikastab”. Vestlesime Kariga keskusest, “Erinevus rikastab” kampaaniast ning DASAdest.
1. Eelmises kuukirjas lugesime, kuidas su kolleeg ja keskuse teine juhatuse liige Marianne Meiorg inimõigusteni jõudis. Räägi oma lugu – mis ajendas sind inimõigustega tegelema?
Huvi inimõiguste vastu tekkis mul veel enne seda kui ma ülikooli astusin. 1999. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi viimases klassis õppides avanes mulle võimalus osaleda Euroopa Noorteparlamendi rahvusvahelisel sessioonil Weimaris. Seal arutati muuhulgas inimõigustega seonduvaid teemasid ja need tundusid mulle ühed kõige huvitavamad. Sel üritusel osalemine mõjutas ka mu huvi Euroopa Liidu ja kõige sellega seonduva vastu. Ka Concordia ülikoolis, kus koos Mariannega õigust õppisin, oli inimõiguste aine üks huvitavamaid. Lisaks ülikoolile puutusin inimõigustega kokku enne keskuse asutamist juristina töötades, olen aidanud koostada paari taotlust Euroopa Inimõiguste Kohtusse jne. Mingis mõttes on inimõigustega tegelemine minu jaoks alati olnud selline loomulik asi, see tundub minu jaoks tänapäeval ühe kõige olulisema väärtusena, mida tuleb hoida. Ma arvan, et sama arvamust jagavad paljud minuvanused ja nooremad.
2. Inimõiguste keskus on tegelikult võrdlemisi noor organisatsioon – kuidas hindaksid keskuse senist tegevust – kas tagantjärele vaadates oleks võinud midagi teistmoodi teha?
Mulle teeb rõõmu, et Eesti Inimõiguste Keskus on kiirelt arenenud. Möödunud aasta oli pöördelise tähtsusega ja see aasta saab olema veel olulisem. Tegeleme keeruliste ja tundlike teemadega ning õnnestumiste kõrval oleme kahtlemata teinud vigu. Koos suurema ühiskondliku rolliga kaasneb ka suurem vastutus, mida peame olema valmis kandma. Vastutada saame siis, kui oleme oma töös alati professionaalsed ja plaanime oma tegevusi tõhusalt, nii et neil oleks võimalikult lai mõju ja maksimaalne lisaväärtus ühiskonna jaoks.
Samas ei arva ma, et oleksime võinud teha midagi oluliselt teisiti. Organisatsioon on eelkõige sellesse panustavad inimesed, kes üritavad konkreetsel ajahetkel ja olukorras anda endast parimat ja käituda oma parima äranägemise järgi. Samuti on olulised partnerid, nende hea nõu ja abi.
Eelmisel aastal alustasime edukalt varjupaigataotlejatele õigusabi pakkumist, samuti oleme jätkanud nõustamisega võrdse kohtlemise valdkonnas. Sellel aastal on meil plaanis teha neid ja teisigi asju veel paremini ja veel rohkem. Oleme õppiv organisatsioon: kasutame ühes valdkonnas saadud kogemusi teiste valdkondade arendamiseks.
3. Kui juba minevikku vaatasime, vaatame tulevikku ka – millises suunas näed inimõiguste keskust liikumas näiteks lähima viie aasta jooksul?
Viimast lihvi on saamas meie järgmine pikaajaline strateegia, mille koostamisega tegelesime eelmisel aastal päris põhjalikult. See protsess on olnud hea võimalus vaadata kaugemale kui järgmine aasta, arutada selle üle, mis ühe inimõigusorganisatsiooni panus ühiskonda võiks olla ning kuidas selleni aegamööda jõuda.
Võtame kuulda president Ilvese hiljutisel kohtumisel vabakonna esindajatega soovitatut: tahame ühiskonnas tugevamalt kaasa rääkida ning omada suuremat mõju (teadvustades samas sellega kaasnevat vastutust). Paneme tulevikus palju rohkem oma tegevuses rõhku inimõiguste alase huvikaitse arendamisele. Oluline roll on ka mõjus teavitustegevus, et inimõiguste kaitse omaks ühiskonnas suuremat kõlapinda ja et nendel teemadel toimuks ühiskonnas enam arutelusid. Jätkame inimõiguste aastaaruannete koostamist ning erinevaid uuringu- ja seiretegevusi. Tegevust inimõiguste valdkonnas jätkub mitmele sarnasele organisatsioonile, seega peab fokusseerima eelkõige nendele valdkondadele, milles suudame kõige rohkem ära teha ja mida kõige paremini tunneme. Seetõttu lisame võrdse kohtlemise ja pagulasprogrammide kõrvale 2012. aastal õigusemõistmise kättesaadavuse ja 2013. aastal inimõiguste alase hariduse programmid.
4. Oled ilmselt meedia kaudu tuntud ka kui võrdse kohtlemise projekti juht, mille üks suur osa on kampaania “Erinevus rikastab”. Jätkate projektiga juba kolmandat aastat. Kas võitlete ka sel aastal homofoobia vastu ja kui nii, siis miks on see teema teistest nii palju olulisem, et kolm aastat sellega järjepidevalt tegeleda?
Jätkame tõesti võrdse kohtlemise edendamist ka alanud aastal, seekord veidi suurema fookusega töösuhetel ja võrdsel kohtlemisel ettevõtluses laiemalt. Samas jätkame konkreetsete diskrimineerimise aluste väljatoomist ning sellel aastal on nendeks seksuaalne sättumus ja vanus. Homofoobia on fookuses, sest see on erinevate uuringute kohaselt Eestis suhteliselt levinud ning vajab ühiskondlikku diskussiooni. Siin on ka võimalik ehk teatud läbimurret saavutada, kuigi üldiselt võtavad sotsiaalsed muutused kaua aega, eriti nende hulgas, kes on harjunud konformistlikult mõtlema.
5. Lõpetuseks üks üldisem küsimus, nimelt on viimastel kuudel palju kõneainet pakkunud nn DASAd. Millised on Sinu kui ühe kodanikuühenduse juhatuse liikme seisukohad Riigikogu erakonnaseaduse muutmise seaduse osas? Kas DASAd aitaksid edendada demokraatiat?
Eesti Inimõiguste Keskus on ühinenud nende vabaühenduste arvamusega, kes arvavad, et DASAsid sellisel kujul tegema ei peaks. Minu isiklik vastuseis DASAdele on mitmetahuline: esmalt pean demokraatiat liiga oluliseks, et mitte lasta seda kitsalt erakondlikuna defineerida, isegi kui eeldada, et erakonnad lähtuvad mingist maailmavaatest. Mina ei arva, et demokraatiat saab arendada ainult või eelkõige erakondlikult või läbi erakonnaga seotud sihtasutuste. Teiseks on erakonnad kauged ülejäänud vabakonnast ja muutunud justkui osaks riigiaparaadist, mistõttu tundub tegemist olevat pigem riigieelarvest enda juba väga helde toetuse suurendamisega. Poliitikud on tugevalt etableerunud ja erakonnad ning riigijuhtimine korporatiivseks muutunud ja sellised võltsvabakondlikud asutused vaid süvendavad seda suundumust. Kolmandaks on vastumeelt tekitanud muidugi ka viis, kuidas seda teha üritati: vaikselt, enne puhkusi ja ühiskonda arutelusse kaasamata.
Vaja oleks suuremat läbipaistvust ja demokraatiat erakondade sees, vabakond ja meedia võiks siin enam panustada, hoides erakondades toimuvat rohkem luubi all ning analüüsides erakonnasiseseid protsesse. Usun, et selline tegevus aitaks demokraatia arengule palju enam kaasa.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan