Inimõiguste keskuse juhatuse liige Marianne Meiorg viibis 3.– 6. oktoobrini OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) tänavusel inimdimensiooni järelevalve konverentsil (Human Dimension Implementation Meeting – HDIM). Millise mulje konverents talle jättis ning mida põnevat seal kuulda sai – sellest kohe lähemalt.
Tegemist on konverentsiga, kuhu kogunevad kõik OSCE liikmesriigid ja organisatsioonid, kellel on nendes riikides toimuva osas midagi öelda. Eelkõige on see võimalus riikidele arutada inimõigusalasete olukorda liikmesriikides. Sama oluline on aga ka näiteks valitsusväliste organisatsioonide võimalus kontrollitud keskkonnas kritiseerida avalikult ühe või teise riigi valitsuse poliitikat ja tegevusi.
See konverents on aasta-aastalt kasvanud. Mitme aasta tagusest mõne-päevasest üritusest, millest võttis lisaks liikmesriikidele osa üksnes mõni edukam ja suurem organisatsioon, on nüüd saanud kahe-nädalane mitmekümne organisatsiooni osalusega suurüritus.
Selle aasta konverentsil oli rõhk põhiliselt Kesk-Aasia olukorral. Kõige rohkem võtsidki sõna just endisesse Nõukogude Liitu kuulnud riikide valitsused ja neid kritiseerivad organisatsioonid. Iseenesest ei olnudki see üllatus kuna selliseid kohtumisi ei ole palju, kus Kesk-Aasia riikide valitsused jagaksid põrandat organisatsioonidega, kes neid on valmis kritiseerima.
Konverentsi ülesehitus on lihtne – iga teema (alates meedia- ja mõttevabadusest ning lõpetades tolerantsuse ja mitte-diskrimineerimisega) arutelu algab sissejuhatavate ettekannetega, mis annavad ülevaate sellest, missugune peaks olukord riikides olema. Edasi antakse sõna juba riigi delegatsioonidele ja organisatsioonidele, kes antud teema raames saavad rääkida sellest, kuidas nad oma kohustusi on täitnud või mitte täitnud.
Huvitav on see, et kontrolli selle üle, kes sõna võtab ja millest, põhimõtteliselt ei ole. Ainuke piirang on aeg. Selle tulemus on nii mõnigi kord absurdilähedane – riik, kus kõigile teadaolevalt on inimõiguste kaitse osas suuri probleeme, kiidab oma edusamme, leides toetust organisatsioonidest, kelle kohta kuluaarides sosistatakse, et need on valitsuste endi loodud. Samal ajal teevad organisatsioonid ettekandeid, mille nad on tõenäoliselt valmis kirjutanud juba paar nädalat varem, kuid ajapiirangu tõttu on sunnitud kiiruga poole lühemaks tegema. Mitmel korral olid tõlkijad sunnitud vabandama, et ei suuda nii kiiret vuristamist tõlkida.
Kõigest hoolimata on siiski tegemist vajaliku üritusega. See annab Kesk-Aasia valitsusvälistele organisatsioonidele väljundi tõmmata rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu probleemidele, mis muidu võivad tähelepanuta jääda. Samuti annab see neile võimaluse teineteisega kohtuda ning suhteid luua ka rahvusvaheliste organisatsioonidega, kes muuhulgas ka nende riigis tegutsevad.
Konverentsi ametliku kava kõrval on organisatsioonidel ja riikidel võimalus korraldada kõrvalüritusi, kus nad saavad kas läbiviidud uuringuid või muid olulisi küsimusi arutada väiksemas seltskonnas, kus nende teemade vastu erilist huvi tuntakse. Näiteks toimus ühe kõrvalüritusena ILGA Euroopa korraldatud istung, kus analüüsiti riikide kohustusi seksuaalvähemuste õiguste alal. Paradoksaalselt toimus järgmisel päeval üritus, kus käsitleti kristlaste õigusi elada vabana homoseksuaalsusest.
Lääne-Euroopa riigid tulid selleaastasel konverentsil harva jutuks. Enamasti siis kui Kesk- Aasia riigid tundsid ennast nende kriitikast puudutatuna ja pidasid vajalikuks vastu rünnata. Ka Lätit ja Eestit mainiti paar korda. Seda tegi Venemaa delegatsioon ning konverentsil vaid ühe päeva viibinud Dmitri Klenski. Viimane kurtis just enda kui ajakirjaniku tagakiusamise üle (väidetavalt olevat teda selle käigus ka mõnda aega kinni peetud). Samuti ei pidanud ta üleliigseks võrrelda Eesti venekeelse elanikkonna olukorda natsi-Saksamaal holokaustile eelneva olukorraga. Üllataval kombel jäi Eesti kriitika suhtes siiski Lätile varju. Viimane oli Venemaa delegatsiooni üks suurimaid mureallikaid, just rahvusvähemuste, eelkõige venekeelse elanikkonna, olukord.
Lõppkokkuvõttes oli tegemist huvitava kogemusega. Kõige rohkem on see üritus kasulik just Kesk-Aasia küsimustega tegelevatele organisatsioonidele.
Pilte ja muud infot leiab siit.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan