Kristi Toodo on spetsialiseerunud migratsiooni valdkonnale, eelkõige tegeleb ta varjupaiga- ning pagulasküsimustega Eesti Inimõiguste Keskuses.
Oled inimõiguste keskuse pagulasprogrammi eestvedaja. Kuidas jõudsid just pagulasteni?
Pagulaste teemast sain esimest korda aimu ülikooli ajal, kui õppekavas oli valikainena “Refugee Studies”. Tundus huvitav! Loengus lahkasime erinevaid pagulasi puudutavaid kaasusi, tegime simulatsioone stiilis, kuidas võiks üks pagulane ennast tunda olukorras, kus tunniga on vaja pakkida kokku kõik eluks vajalik, kaasa võtta vajalikud dokumendid ning põgeneda teadmata täpselt kuhu ja milline on elu nädala pärast jne. Seda olukorda on meil nii raske ette kujutada, läbi mängida ja lõpuni mõista. Peale “Refugee Studies” kursust tuli juba bakalaureuse lõputöö pagulaste teemal ning sealt edasi mõnevõrra loogilise jätkuna töötamine selles valdkonnas.
Kirjelda ühe varjupaigataotleja teekonda Eesti riiki sisenedes?
Eestisse sisenedes, peale varjupaigataotluse esitamist ning vastu võtmist, majutatakse varjupaigataotleja Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse, mis asub mõne kilomeetri kaugusel Venemaa piirist ja Tallinnast seega ca 230 km kaugusel. Lähim linn Jõhvi asub ca 50 km kaugusel. Menetlus võtab reeglina aega kuus kuud ning selle aja jooksul on taotlejal ehk 1-2 korda võimalus Tallinnas ametnikega intervjuul käia. Positiivse otsuse korral (mil inimene saab Eestis elamisloa) võib ta Illukalt kolida ükskõik millisesse Eesti linna ning seal oma elu alustada.
Millises suunas näeksid Eestit pagulaste teemal edasi liikuvat?
Reaalsuses on Eestil käia väga pikk tee, alustades avalikkuse teadlikkuse tõstmisest antud valdkonnas ning lõpetades kohustuste täitmisega, mida Eesti riik on endale erinevate seadustega võtnud. Eesti võiks olla palju sallivam ja avatum võõraste ja “teistsuguste” suhtes.
Millistest riikidest peamiselt Eestisse põgenetakse ja too mõningaid põhjusi, miks üldse põgenetakse?
2011. aastal on erakordselt suur arv, võrreldes eelnevate aastatega, varjupaigataotlejaid erinevatest Aafrika riikidest. Kongo on esireas 11 taotlejaga. Samuti on veidi enam taotlusi Afganistaani, Gruusia ja Valgevene kodanikelt.
Peamiseks põhjuseks on ikka kas kodusõda või poliitiline olukord päritoluriigis, vähem, kuid mitte vähem tähtsad põhjused, on usuline tagakiusamine või kuulumine teatud etnilisse või sotsiaalsesse gruppi.
Siseminister Vaher on öelnud, et Eestisse tullakse siiski head elu o tsima. Kuidas seda kommenteeriksid?
Mina niimoodi ei üldistaks. Igasse Euroopa riiki saabub nii parema elu otsijaid kui ka varjupaigataotlejaid, kelle elu päritoluriigis on tõsiselt ohus ning kelle tagasipöördumine koju on võimatu. Seda väidet toetavad ka Eesti poolt tehtud rahvusvahelise kaitse andmise otsused, millega varjupaigataotlejatest on saanud pagulane ning millega kaasneb Eestis elamise luba. Eesti karm migratsioonipoliitika tähendab ühtlasi ka iga taotluse põhjalikku tausta uurimist ning analüüsimist ning kergekäeliselt ühtegi positiivset otsust ei tehta.
Tuginedes 6 aastasele töökogemusele sihtrühmaga, võin julgelt väita, et Eestisse tullakse ka märksa tõsisematel põhjustel kui parema elu otsimine ning arvestades eestlaste võrdlemisi suurt sallimatust ja eelarvamusi kõikide “teistsuguste” suhtes, võib küsida, kas siin on ikka hea elu?
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan