Maailmas on praegu miljoneid inimesi, keda ei tunnustata ühegi riigi kodanikena. Ametlikult ei olegi neid kusagil olemas. Nad ei kuulu ühtegi rahvusesse. Nad on kodakondsusetud.
Kodakondsusetus on maailma üks kõige enam tähelepanuta jäänud ning vähem mõistetud probleeme.
ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Amet (UNHCR) hakkab sellele probleemile tähelepanu juhtimiseks ülemaailmset kampaaniat. Kampaania eesmärk on vähendada kodakondsuseta isikute arvu maailmas. Kampaania algab vaid mõned päevad enne 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni 50. aastapäeva, mida tähistatakse 30. augustil 2011.
Soovitame teie meedial seda küsimust tulevastel kuudel kajastada ning oleme valmis teid selles aitama.
Miks?
„Kodakondsusetud vajavad hädasti abi, sest nad elavad õudusunenägu meenutavas õiguslikus nõiaringis,” lausus António Guterres, ÜRO pagulaste ülemvolinik. „See teeb neist ühed maailma kõige tõrjutumad inimesed.Lisaks kannatustele, mida kõiki põlvkondi ja terveid inimrühmi hõlmav marginaliseerimine inimestele põhjustab, tekitab see nende elupiirkondades suuri pingeid ning on mõnikord ka konfliktide allikaks.”
Kodakondsuseta inimesed pole tehniliselt mitte ühegi riigi kodanikud ja tihti puuduvad neil põhiõigused ning võimalus töökohale, eluasemele, haridusele ja tervishoiuteenustele. Kohati pole neil lubatud omada vara, avada pangakontot, seaduslikult abielluda või lapse sündi registreerida. Mõningaid kodakondsusetuid peetakse pikka aega kinni, sest neil pole võimalik tõendada oma isikut või seda, kust nad pärit on.
Kodakondsusetusel on palju põhjuseid ning hoolimata sellest, et suur osa neist põhjustest on tingitud vaid seaduse nõuetest, võivad tagajärjed inimestele siiski väga tõsised olla.
UNHCRi ülesanne
UNHCR on volitatud inimesi kodakondsusetuse eest kaitsma, kodakondsusetust vältima ning julgustama riike liituma kahe peamise rahvusvahelise õigusaktiga, mille abil kodakondsusetusega võideldakse – 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni ja 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooniga, mille 50. aastapäev langeb käesoleva aasta 30. augustile.
Kui palju?
UNHCRi hinnangul on maailmas umbes 12 miljonit kodakondsuseta inimest, kuid täpse arvu määratlemine on väga raske. Kodakondsusetuse erinevate määratluste ning ebaühtlase aruandluse tõttu on probleem endiselt raskesti hoomatav. Selle takistuse ületamiseks suurendab UNHCR rahvusvahelise õigusliku määratlusega seonduvat teadlikkust, täiustades samal ajal oma meetodeid kodakondsuseta elanikkonnarühmade kohta andmete kogumiseks.
Kus?
Kuigi kodakondsusetuse levik maailma mastaabis on alles selgumas, siis UNHCRi andmetel on see probleem eriti terav Kagu- ja Kesk-Aasias, Ida-Euroopas ning Lähis-Idas.
1990ndatel toimunud Nõukogude Liidu, Jugoslaavia ning Tšehhoslovakkia lagunemine jättis sajad tuhanded Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia inimesed kodakondsuseta, kusjuures suurimad raskused tabasid just marginaliseeritud etnilisi ja sotsiaalseid gruppe. Kuigi enamik kodakondsusetuse juhtumeid on vastavates piirkondades lahendatud, elavad kümned tuhanded inimesed endiselt kodakondsuseta või kodakondsusetuse ohus.
Venelaste ränne Eestisse ja Lätisse jätkus kuni Nõukogude Liidu viimaste päevadeni. 1991. aastal moodustasid venelased Eesti elanikkonnast ühe kolmandiku. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning Läti ja Eesti iseseisvumist muutusid paljud vene etnilisse gruppi kuuluvad inimesed ja Nõukogude Liidu endised kodanikud kodakondsusetuteks. Neile ei antud Lätis ja Eestis automaatselt kodakondsust ning nende naturaliseerumise väljavaated olid esialgu tugevalt piiratud. Mitmed kategooriad jäeti kohe välja ning teistes kategooriates tuli vastata väga nõudlikele keelealastele ja muudele standarditele. Endised NSVLi kodanikest etnilised venelased võisid küll alternatiivina taotleda Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, kuid ka selle valiku korral tuli vastata mitmetele tingimustele ja selle valiku kasuks otsustasid väga vähesed. Kodakondsusseadused muudeti hiljem siiski leebemaks – osaliselt toimus see ELi ja NATOga liitumise protsessi tõttu. Sellest hoolimata peavad mõlemad riigid taas üle vaatama naturalisatsiooniga seonduvad nõuded, võttes seejuures eesmärgiks muuta kodakondsuse andmine Läti „mittekodanikele” ja Eesti „määratlemata kodakondsusega isikutele” veelgi lihtsamaks. Mõlema riigi valitsusel soovitatakse pärast 1991. aastat sündinud kodakondsuseta lastele automaatselt kodakondsus anda.
Lõuna-Sudaan – näide tänapäevast
Riigi õigusjärglusest tuleneva kodakondsusetuse probleem on tekkinud ka Aafrikas ja Aasias. Maailm tähistas juulis Lõuna-Sudaani Vabariigi sündi, kuid alles tulevik näitab, kuidas uusi kodakondsusseadusi Põhja- ja Lõuna-Sudaanis rakendama hakatakse.
Kes?
Naisi ohustab kodakondsusetus kõige rohkem. Vähemalt 30 riigis kehtivad kodakondsusseadused, mille kohaselt ähvardab naisi võõramaalastega abielludes kodakondsuse kaotus. Isegi siis, kui naisel on kodakondsus, võivad tema lastest saada kodakondsusetud, kuna tema riigi kodakondsusseaduses ei lubata naisel oma kodakondsust lastele edasi anda.
Enamiku kodakondsusetuse juhtumite taga peitub etniline ja rassiline diskrimineerimine. Kodakondsuseta gruppidesse kuuluvad näiteks Birmas asuva Arakani osariigi põhjaosas elavad moslemid (rohingyad), mõned Tai mägilashõimud ja Pärsia lahe riikides elavad bidoonid. Tuhanded romad on mitmetes Euroopa riikides jätkuvalt kodakondsuseta.
Mida on võimalik ära teha?
Kodakondsusetust ümbritseva poliitiliselt delikaatse olukorra tõttu on see probleem paljudes riikides teisejärguline. Kahele kodakondsusetuse konventsioonile allakirjutanute arv annab rahvusvahelisest pühendumusest selge pildi: 25. augusti seisuga on ainult 66 riiki kirjutanud alla 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioonile, milles määratleti kodakondsuseta isik ning kehtestati selliste isikute kohtlemise miinimumstandardid. 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioonile, milles sätestati kodakondsusetuse vältimise põhimõtted ja õigusraamistik, on kirjutanud alla vaid 38 riiki. ÜRO liikmesriike on kokku 193.
Viimaste kuude jooksul tegid Horvaatia, Filipiinid, Türkmenistan ja Panama kõik ajaloolise otsuse liituda ühe või mõlema rahvusvahelise kodakondsusetuse konventsiooniga.
Läänemere piirkonnas ja Põhjamaades pole Eesti ja Island veel 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioonile all kirjutanud ning ühtlasi pole Eesti, Island ja Leedu liitunud ka 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooniga.
„Nende konventsioonidega on 50 aasta jooksul liitunud vaid vähesed riigid,” kommenteeris ülemvolinik Guterres. „On lihtsalt häbiväärne, et miljonid inimesed elavad kodakondsuseta, mis on üks inimese põhiõigustest. Probleemi ulatus ning kohutav mõju, mida see asjaosalistele avaldab, jäävad peaaegu tähelepanuta. Peame seda kindlasti muutma. Valitsused peavad tegutsema.”
30. augustiks 2011, siis kui 1961. aasta konventsioon saab 50-aastaseks, loodab UNHCR sellele probleemile avalikkuse tähelepanu juhtida, julgustades riike kahe kodakondsusetuse konventsiooniga liituma, kodakondsusseadusi uuendama ning kodakondsusetuse probleemi lahendamiseks täiendavaid meetmeid võtma. Kodakondsusetuse probleemi lahendamine on võimalik vaid siis, kui rahvusvahelist pühendumust märkimisväärselt suurendame.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan