Seekord esitasime viis küsimust inimõiguste keskuses praktikal olevale Deqa Kahiyele, kes rääkis meile oma kogemustest keskuses, oma muljetest meie töö kohta ja eestimaalaste suhtumisest võõrastesse. Deqaga rääkis meie kommunikatsioonijuht Johannes Merilai.
Räägi meile oma taustast?
Ma sündisin Soomes Vantaas. Mu mõlemad vanemad on pärit Somaaliast ja saabusid Soome 90. aastate alguses.
Kuidas Sa jõudsid Eesti Inimõiguste Keskusesse praktikale?
Minu õppejõud Marianne Meiorg töötas Eesti Inimõiguste Keskuses. Ta õpetas ülikoolis inimõigusi ning tema loengud äratasid minus selle teema vastu suuremat huvi. Samas peame me õppekava järgi sooritama ka praktika ning ma nägin selles võimalust läbida kohustuslik praktika tegeledes asjadega, mis mind väga huvitavad.
Millised on Sinu muljed meie töö ja tegemiste osas?
Mulle meeldib väga, et te teete enne erinevate teemadega tegelema asumist põhjaliku anaüüsi ja uurimistööd. Samuti on hea näha koostööd teiste riikidega, nagu näiteks Tadžikistan, kus te teete inimõiguste alast teavitustööd inimestele, kes ei pruugi isegi aimata, et neile samuti inimõigused kehtivad. See on minu arvates suurepärane! Lisaks võitlete diskrimineerimisega, olgu see siis rahvuse, soo, seksuaalsuse või mis tahes pinnalt ning ka see on raske ja sihikindel töö. Seda on keskus teinud minu siinviibimise ajal ja juba ka palju varem.
Kuidas saaksid meie juures omandatud kogemust tulevikus kasutada?
See võib mulle väga mitmel moel kasulik olla. Esiteks näeb see cv-s hea välja. Enamgi veel, ma olen praktika jooksul pidevalt uusi asju õppinud ning need jäävad mulle alatiseks meelde. See kogemus on pannud mind mõtlema, et ma tahaksin ka tulevikus inimõiguste vallas töötada.
Kuidas hindaksid Eesti inimõiguste alast olukorda?
Ma ütleksin, et kuna sotsiaal- ja ka tavameedia teevad head tööd inimeste hirmutamisel, on eestimaalased võõramaalaste ja teistsuguse väljanägemisega inimeste osas väga kinniseks muutunud. Mulle tundub, et siin on väga tõenäoline diskrimineerimise ohvriks langeda. Samal ajal tuleb võtta arvesse, et Eestis ei ole sugugi palju välismaalasi, aga nende hulk on minu siinviibimise ajal kindlasti kasvanud. See võib olla põhjuseks, miks inimesed on välismaalaste suhtes kartlikumad. Siiski võiksid asjad olla palju hullemad ning osad asjad, näiteks LGBT õigused, on ka paranenud. Loodetavasti see suundumus jätkub.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan