Vihakõne (inglise keeles hate speech, tegelikult on eesti keeles korrektsem kasutada mõistet vaenukõne) on mõiste, mida kasutakse argikeeles omajagu sageli, kuid mille sisu mõtestamisel on inimestel tihtipeale väga vastandlikud arusaamad ja emotsioonid. Oluline on mõista, et vihakõne ja vihane kõne ei ole sünonüümid, küll on sisuliselt sarnased mõisted vihakõne ja vaenu õhutamine. Vihakõne mõistet kohtab eelkõige tavakasutuses, kuid seadustest leiab vaenu õhutamise keelu.
Kõige enam on Eestis vihakõne puhul kasutatud definitsiooni, mille kohaselt on vihakõne avalik, suuline või kirjalik arvamuseavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest või seksuaalsest orientatsioonist lähtuvalt. Vihakõne võib samas olla adresseeritud ka üksnes konkreetse inimese vastu, kui selle põhjuseks asjaolu, et ta kuulub teatud isikute gruppi.
Ründav ja solvav väljendusviis saadab meid avalikus ruumis pahatihti, kõik see ei liigitu sugugi vihakõne alla. Kui vihane kõne on suunatud konkreetse inimese isikuomaduste ja tegevuste vastu, siis vihakõne olemuse osaks on rünnak ja solvang grupikuuluvusest lähtuvalt. Vihakõne eesmärk on üldjuhul kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alavääristada ja alandada teatud inimgruppe.
Oleme euroopalikus õigusruumis otsustanud, et vaenu õhutamine ei ole lubatav ning peab teatud juhtudel olema isegi karistatav. Selge vaenu õhutamise keeld on kirjas ka Eesti põhiseaduse §-s 12:
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Seega oleme ühiskonnana tegelikult kõige kõrgemal tasemel vihakõne hukka mõistnud. Samas on Eestis juba aastaid olnud murekohaks, et kehtiv karistusseadustiku regulatsioon ei võimalda sisuliselt vaenuõhutajaid vastutusele võtta. Nimelt nõuab tänane sõnastus otsese ohu olemasolu inimese elule, tervisele või varale, tegelikkus on aga selline, et vihakõne väljendamisel on inimestel eelkõige abiks arvuti ning kehtiv sõnastus teeb keeruliseks leida põhjuslik seos arvutiklõbistamise ja reaalse ohu vahel. Piltlikult öeldes nõuab tänane karistusseadustiku sõnastus situatsiooni, kus vihakõne ajal on inimesel käes ka kirves ning tema ees lööki ootamas ohver. Mitte et selline situatsioon oleks täiesti välistatud, kuid tõenäosus on siiski kaduvväike ning säte ise seisab sisuliselt kasutamata juba aastaid.
Karistuseadustiku muutmise vajadusest on räägitud aastaid, Vao varjupaigataotlejate keskuse süütamine tõi teema lihtsalt aktiivsemalt päevakorda. Seaduse muutmine on vajalik nii inimeste kaitseks, kui ka Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega kohaldamiseks. Ehk siis tegelikult on Eestil ka kohustus pakkuda inimestele vihakõne eest kaitset, seda on ka riik tunnistanud.
Vihakõne karistamise vastased toovad tavaliselt argumendina välja õiguse sõnavabadusele ja ohu, et karistamine saab peale seadusemuudatust olema massiline. Küsimus õigusest (piiritule?) sõnavabadusele jääb tõenäoliselt vihakõne teemat saatma igaveseks, ja on igaühe siseveendumuse küsimus, milliseid väärtusi ta eelkõige hindab. Tänaseks on Euroopas siiski leitud, et suuremaks väärtuseks kui piiritu õigus vaenu õhutada, on avalik rahu, inimäärikus ja inimeste võrdsus. Kartus, et peale seadusemuudatust hakatakse inimesi Eestis massiliselt karistama näitab aga pigem kuivõrd tavaline ja levinud vihakõne Eestis on.
Lisalugemist:
Vaenu õhutamise vastane eelnõu
Juhend, kuidas ennetada vihakõne levitamist
Kelly Grossthal
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan