Inimõiguste keskus korraldas 4. – 6. oktoobrini Eesti ajakirjanikele õppereisi Stockholmi, et neile avada varjupaigataotlejate ja pagulaste temaatikat ning tutvustada olukorda Rootsis. Tegu oli tiheda programmiga päevadega, mida sisustasid nii seminarid laeval kui ka Stockholmis ja Märstas.
Sissejuhatuseks tutvustas Eesti Inimõiguste Keskuse pagulasprogrammi juht Kristi Toodo pagulaste ja varjupaigataotlejate terminite tähendust, menetluskäiku, mõnda näidiskaasust, millega pagulaste õiguskliinik tegelenud on, aga ka organisatsioone, kes Eestis selle teemaga tegelevad ning üldist statistikat. Ühtlasi tõstatas Tallinna Tehnikaülikooli professor Katrin Nyman-Metcalf avatud arutelu tekitamiseks poliitilise korrektsuse, enesetsensuuri ja sõnavabaduse ning eetika küsimuse –millistel puhkudel peaks uudisväärtuse ohverdama eetilisusele ja millistel mitte.
Külastus Rootsi Migratsiooniametisse
Stockholmi jõudes tervitasid meid head koostööpartnerid ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ameti (UNHCR) avalike suhete osakonnast, kes olid omalt poolt kokku pannud väga tiheda programmi külastades Märstas asuvat Rootsi Migratsiooniametit ja seal asuvat väljasaatmiskeskust ning UNHCR’i kontorit Stockholmis.
Rootsi Migratsiooniametis andis Niclas Axelsson ülevaate Rootsi migratsioonipoliitikast, Migratsiooniameti tööst, statistikast ja menetluskäigust. Ühtlasi tutvuti väljasaatmiskeskusega.
Väljasaatmiskeskuses on ca 25 kohta naistele ja 35 kohta meestele, samuti maksimaalselt 2-3 perele. Märstasse jõuavad vaid nö ekstreemsed juhtumid, mil inimesed osutavad teatavat vastupanu välja saatmisele, alates sellest, et ei anna oma nime ega vajalikke andmeid, lõpetades füüsilise vägivallaga.
Kui väljasaadetav Märstasse tuuakse, viiakse temaga esmalt läbi intervjuu (vajadusel tema emakeeles tõlgi vahendusel), peale mida majutatakse ta väljasaatmiskeskusesse. Seejärel hakatakse põhjalikumalt tema tausta uurima ning sellega võib minna kuni aasta. Keskmiselt viibivad väljasaadetavad seal siiski 16 – 20 päeva.
Igas osakonnas on ööpäevaringselt tööl viis inimest. Töötajate seas on 36 keele oskajaid, ülejäänud keelte puhul on tõlgid alati kättesaadavad telefoni teel. Väljasaadetavatel on õigus kasutada (ilma kaamerata) telefone, internetti, palvetuba, söögituba, puhketuba, jõusaali, suitsuruumi ja teatud arv tunde ka sisehoovi. Medõde on koha peal kaks korda nädalas, vajadusel suunatakse väljasaadetavaid ka arsti juurde. Väljasaadetavad saavad nädalas 80 rootsi krooni taskuraha, mille eest võivad soetada suitsu ja telefonile krediiti.
Kokku on Rootsis viis väljasaatmiskeskust, mis korraga on suutelised majutama maksimaalselt 250 inimest. Võttes arvesse Rootsi põgenevate inimeste arvu, on ligi 15 000 potentsiaalset väljasaadetavat nö kadunud. Ka väljasaatmiskeskustest on põgenemise protsent üpris suur, ent töötajate turvalisuse huvides ei saa seda paraku ka ilma politsei sekkumiseta takistada. Võrreldes Harkus asuva väljasaatmiskeskusega üritatakse Rootsis pigem vangis olemise tunnet vältida – töötajatel puuduvad kohustuslik töövorm, relvad jm kaitsevahendid. Pigem üritatakse Rootsis luua usaldusväärne õhkkond, kus väljasaadetavaid pigem taas oma kodumaal toimuvaga kurssi viia. Vabaühendused korraldavad neile projekte ja sündmusi, inglise keele õpet jm vaba aja sisustamise tegevusi. Seega ei ole eesmärgiks mitte inimeste kinnihoidmine kuni nende kodumaale saatmiseni, vaid võimalikult valutu tagasisaatmise protsessi tagamine.
Muuhulgas ei olnud Märsta väljasaatmiskeskuses lubatud ei filmimine, pildistamine ega ka väljasaadetavate intervjueerimine, seda kõike austusest väljasaadetavate privaatsuse vastu.
Seminar Rootsi ajakirjanikega
UNHCR’i kontoris toimus seminar Rootsi ajakirjanikega, kes teemat igapäevaselt käsitlevad.
Paul Hansen, ajalehe Dagens Nyheter fotograaf, kes külastab erinevaid kriisikoldeid, et sealtoimuvast adekvaatne ülevaade anda, leiab, et just selline lähenemine on palju rootslaste suhtumises muutnud. Tema fotopresentatsioon erinevatest humanitaarkatastroofi piirkondadest oli korraga õõvastav ja liigutav ning jättis sügava mulje kõigile osalejatele.
David Qviström, usulisest väljaandest Kyrkans Tidning, alustas pagulasteemade käsitlemist läbi personaaljuhtumite ja hakkas hiljem võitlema läbi oma väljaande nende õiguste eest, kes on saanud oma varjupaigataotlusele negatiivse vastuse.
Rootsi Raadio ajakirjanik Arash Mokhtari käsitles võrdlemisi kriitiliselt üleüldist vähemuste kajastamist meedias. Ta tõi esile ka teatava näilise sallivuse, mida Rootsi meedias tihti leiab, kus leiab nii palju poliitilist korrektsust kui ka paradoksaalselt “meie-nemad” diskursuse formuleerimine ja vaenlase konstrueerimine. Ühelt poolt näib meedia vahendusel, et ühiskond on salliv, hoolimata faktist, et tegelikkuses toimuvad nt ksenofoobia või homofoobia tõttu erinevad konfliktid. Teisalt aga toimub meedias vastandamine, sh vähemusgruppide sisene, millega asetatakse keegi “ebatolerantsesse” lahtrisse.
Peale tihedalt sisustatud päeva Stockholmis toimus laeval ka lõpuseminar, kus võrreldi Eesti ja Rootsi olukordi ning arutleti meedia funktsiooni koha pealt.
Kokku osales 15 ajakirjanikku erinevatest väljaannetest, näiteks Postimees, ETV, Aja Leht, Eesti Ekspress, Raadio 4, venekeelne Delfi, Djen za Dnjom, Krasivaja Žizn, Narvaskaja Gazeta, Põhjarannik, Virumaa Teataja ja Pärnu Postimees. Tagasiside on olnud väga positiivne, osalenud ajakirjanikud tutvusid nende jaoks võrdlemisi tundmatu teemaga ja said huvi ning innustust teemaga edasi tegeleda. Nii mõnigi osaleja sooviks järgmise sammuna tutvuda olukorraga Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskuse ja Harku Väljasaatmiskeskuses ning samuti kriisikolde riikidega, kust palju pagulasi Euroopasse jõuab.
Fotosid õppereisist leiab siit: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.449643051741419.99311.129728230399571&type=1
Järgmine seminar ajakirjanikele toimub 17. oktoobril, mil teemaks on meediavabadus Valgevenes ning selle seos ajakirjanike põgenemisega.
Õppereis toimus Eesti Inimõiguste Keskuse avalikkuse teavitamise projekti “Rahvusvahelise sundrände suhtes teadlikkuse tõstmine Eesti ühiskonnas” raames, mida kaasrahastab Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja EV Siseministeerium.
Kristin Rammus, Egert Rünne
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan