Merle Albrant on inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise ekspert ja nõustaja. Ta on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonna õigusteaduse õppekava, omandab hetkel õigusteaduse magistrikraadi ja on täiendanud end mitmel rahvusvahelisel koolitusel. Merle on ka Järva Naiste Varjupaiga jurist, MTÜ Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse liige ja Eesti Naisühenduste Ümarlaua konsultant.

Uurime Merlelt, kuidas ta naiste vastase vägivalla teema juurde jõudis ning millisena näeb tema oma valdkonnast lähtuvalt inimõiguste olukorda.

Olen alates 2008. aastast huvi tundnud soolise võrdõiguslikkuse teema vastu, sh ka naiste õiguste kaitse teema vastu. Hakkasin seda teemat uurima ning kirjutasin ka uurimustöö naistevastasest vägivallast. Uurimustöö käigus tekkisid kontaktid naiste varjupaikadega Eestis, mille kaudu sain võimaluse näha probleemi nn rohujuure tasandil suheldes otse ohvritega. Nii olengi selle valdkonnaga seotuks jäänud.

Minu klientide hulgas on väga erinevaid juhtumeid, kuid kõiki neid iseloomustavad vägivalla rasked tagajärjed nii naisega endaga kui ka lastega. Erinevalt politsei vaatevälja sattunud juhtumitest, ei ole minu klientide hulka sattunud ühtegi naistevastase vägivalla ohvrit, kus oleks olnud alkohol kaasatud. Üheks iseloomustavaks jooneks nendele peredele on see, et väliselt on need edukad ja haritud inimesed, kelle puhul ei oskaks keegi üldse vägivalla toimumist ette kujutada. Üheks vägivaldseid partnereid iseloomustavaks jooneks on see, et tihti on kogu pere majanduslik kontroll nende käes, mis muudab naise ja laspsed sõltuvaks sellest mehest ning kodust lahkumises satuvad nad tihti vaesusesse.

Võib öelda, et juba viimastel aastatel on hakatud üha rohkem varjupaikade poole pöörduma, kuid see on Eestis piirkonniti erinev. Mõnes maakonnas ei ole üldse varjupaika, samas mõnes teises piirkonnas on varjupaik tegutsenud juba aastaid ja neil on pikaajaline kogemus ohvrite abistamisel. Kindlasti sõltub palju ka varjupaiga tuntusest konkreetses piirkonnas ja sellest, kuidas on varjupaiga teenustest kohalikku elanikkonda teavitatud. Tihti puudub ka inimestel ettekujutus sellest, mida kujutab endast naiste varjupaik, vahel isegi seostatakse seda kodutute varjupaigaga. Kuid tegemist ei ole ainult majutuse pakkumisega, vaid enamus naiste varjupaiku pakuvad lisaks turvalisele (st asukoht on salastatud) majutusele ka komplektset nõustamist ohvrile (st psühholoogiline-, sotsiaal-, võla- ja juriidiline nõustamine).

Ma isiklikult arvan, et eestlane tajub väga hästi ebavõrdest kohtlemist, kuid eestlasel on häbi tunnistada, et temaga midagi sellist on toimunud. Ohvritel on piinlik algul enda ebavõrdsest kohtlemisest rääkida, kuna nad on kogenud palju süüdistavat suhtumist.  Parodoksne minu jaoks ongi see, et tihtipeale süüdistatakse ohvrit (et mis tal viga on, miks ta ei tee midag), mitte ei mõisteta hukka vägivallatsejat või diskrimineerijat.

Nii kaua kui öeldakse, et probleemi ei ole, ei pea ka sellega ju tegelema. Ma arvan, et see on ka üks põhjustest, miks diskrimineerimises ei soovita näha probleemi, sest probleemi olemasolu tunnistamisel tuleks ju võtta kasutusele meetmeid selle olukorra lahendamiseks. Minu arvates probleem eksisteerib, kuid võib-olla diskrimineerimist kogevad inimesed ei julge veel sellest piisavalt rääkida. Võib-olla ollakse ka olukorraga lihtsalt leppinud, kuna puudub veendumus, et enda õiguste eest võitlemine ka reaalset olukorda muudaks. Samas on võimalik, et inimesed ei teadvustata probleemi olemasolu juhul, kui see neid isiklikult ei puuduta. Teisisõnu suhtumine, et see on naabri probleem, mul on endalgi elu raske jne. Need inimesed, keda see teema on isiklikult või lähedaste tõttu puudutanud, suhtuvad diskrimineerisse hoopis erinevalt.