Kes on ebakorrapärased sisserändajad?

Need on inimesed, kellel ei ole korrektset seadusest tulenevat alust Eestis viibimiseks. Seetõttu pole neile tagatud kõiki õigusi sotsiaalsele ja õiguslikule kaitsele: nad ei saa käia tööl, õppida ega sotsiaaltoetusi.

Pagulased ja täiendava kaitse saajad ei ole ebakorrapärased sisserändajad. Pagulaste Eestis viibimine varjupaigamenetluse kestel ning pärast pagulasseisundi tunnustamist või muu rahvusvahelise kaitse saamist on seadustega igati kooskõlas. Seda ka juhul kui nad on riigipiiri ületanud selleks mitte ette nähtud kohas või kasutanud võltsdokumente. Küll aga võivad ebakorrapärased sisserändajad saada neist varjupaigataotlejatest, kes ka pärast edasikaebamise võimaluste ammendamist ei ole saanud pagulasstaatust või muud seaduslikku alust Eestis viibimiseks.

Mis põhjustab ebakorrapärast rännet?

Ebakorrapärane ränne on ülemaailmne väljakutse, mida mõjutavad peamiselt:

  • riikide range rändepoliitika, mida iseloomustab soov hoida võõraid riigist eemal, mistõttu on piiratud seaduslikud võimalused riiki siseneda ja seal viibida;
  • ettevõtted, mis ei suuda leida piisavalt tööjõudu kohalikult tööjõuturult ning tekitavad seetõttu tõmbefaktori ebaseaduslikuks rändeks;
  • inimkaubandus;
  • korrumpeerunud ja vaestes riikides elavate inimeste püüdlused parandada oma elujärge.

Kuidas Eestis inimesed sellisesse olukorda on sattunud?

Inimesed võivad ebakorrapärase sisserändaja olukorda sattuda mitmel viisil.

Nad võivad olla sisenenud riiki korrapäraselt, näiteks tudengi või töötajana. Kaotades töö või koha õppeasutuses pole nad Eestist siiski lahkunud, sest neil pole selleks vahendeid või võimalusi. Samuti võib olla tegemist pererändega Eestisse tulnud inimesega, kes abielu purunedes kaotab ka õiguse Eestis viibida. Samuti võivad nad olla sisenenud riiki turistiviisaga, ent jäänud kauemaks, kui viisa lubab.

Nad võivad olla sisenenud riiki ka ebakorrapäraselt, kas ületades riigipiiri selleks mitte ette nähtud kohas või kasutades võltsitud reisidokumente. Kui on tegemist smugeldatud inimestega või inimkaubanduse ohvritega, siis ei pruugi nad olla üldse teadlikud, et on riiki sisenenud ebaseaduslikult.

Eestisse satuvad ebakorrapärased sisserändajad üldiselt olles teel mõnda teise riiki, näiteks Rootsi või Poolasse.

Millisel juhul võib ebakorrapäraselt sisserännanutelt vabaduse võtta?

Eestis korrektse õigusliku aluseta viibivaid inimesi võidakse kohustada vabatahtlikult riigist lahkuma või siis saadetakse nad välja sunniga.

Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktid lubavad väljasaatmise eesmärgil inimesi kinni pidada ainult juhul, kui on olemas põgenemise oht, kui inimene hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab seda või, kui inimesel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Kinnipidamine on viimane abinõu, kui muid järelvalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. See peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil inimesega seotud olulisi individuaalseid asjaolusid. Üldiselt ei lubata kinni pidada alaealisi, puuetega inimesi jne.

Kui pikalt tohib neid inimesi kinni pidada?

Kinnipidamine peab olema võimalikult lühike. Riigil on kohustus korraldada väljasaatmine võimalikult kiiresti, et vältida pikaajalist vabaduse võtmist.

Politsei- ja piirivalveamet tohib ilma kohtu loata inimest kinni pidada kõige enam 48 tundi. Kui PPA peab vajalikuks inimest kinni pidada kauem, peab selleks loa andma halduskohus, kes saab seda teha kuni kaheks kuuks. Kinnipidamist saab halduskohus vajadusel pikendada nelja kuu kaupa.

Väljasaatmise eesmärgil ei tohi üldjuhul inimest kinni pidada kauem kui kuus kuud, välja arvatud juhul, kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Sellisel juhul tohib inimesi kinni pidada maksimaalselt 18 kuud.

Millal tuleb inimene väljasaatmiskeskusest vabastada?

Vastavalt seadusele tuleb inimene viivitamatult vabastada, kui kinnipidamise alus on ära langenud (kui isik on saanud seadusliku viibimisaluse riigis viibimiseks), kui kinnipidamise tähtaeg on möödunud (18 kuu möödudes) või kui väljasaatmine on perspektiivitu (näiteks kui lähteriik ei ole nõus inimest tagasi võtma).

Miks nad vabastatakse?

Pikaajaline vabaduse võtmine lihtsalt seetõttu, et inimene viibib riigis õigusliku aluseta, on ebaproportsionaalne. Kui inimest pole õnnestunud 18 kuu jooksul välja saata, on ilmselt väljasaatmine ka tulevikus perspektiivitu, mistõttu tuleb ta vabastada.

Miks mõned ebakorrapärased sisserändajad ei tee riigiga koostööd?

Igaühel on selleks oma erinevad põhjused. Tuleb meeles pidada, et sageli põgenevad nad oma päritolu riigi institutsioonide tagakiusu eest. Tihti on nende  olukord päritoluriigis sedavõrd halb,  et inimesel on parem olla Euroopas kodutu kui oma päritoluriigis. Usaldatakse pigem inimsmugeldajaid ning -kaubitsejaid, kes on neil soovitanud ühel või teisel viisil käituda. Sellises olukorras olevad inimesed peavad smugeldajaid sõpradeks või heategijateks ning vastuvõtva riigi ametnikke ja teisi pigem ei usaldata. Seega keeldutakse riigiga koostööst, kuna ei soovita väljasaatmist.

Millised õigused neil pärast vabastamist on?

Kuna inimestel ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks, siis ei ole neile tagatud riigi poolt pakutav sotsiaal- ja õiguskaitse, mis võib omakorda seada ohtu nende inimõigused. Neil ei ole õigust ühelegi täiendavale teenusele peale vältimatu sotsiaalabi, mis tagab toidu, riietuse ja ajutise majutuse kodutute varjupaigas. Samuti on neil õigus vältimatule arstiabile. Nad saavad taotleda ka riigi õigusabi oma väljasaatmise vaidlustamiseks.

Samas ei tohi nad käia tasustatud tööl, samuti pole neil õigust haridussüsteemis haridust saada.

Kuidas ebakorrapärases olukorras sisserändajaid seaduslikult aidata?

Ebakorrapärases olukorras sisserändajad vajavad abi, et hakkama saada. Seega on teretulnud igaühe panused nende olukorra parandamiseks.

Samas tuleb olla tähelepanelik, et seda tehes ise mitte seadust rikkuda. Karistusseadustiku kohaselt on kuriteod:

  • välismaalase ilma seadusliku aluseta Eestis viibimisele kaasaaitamine varalise kasu saamise eesmärgil;
  • Eestis ilma seadusliku aluseta viibivale välismaalasele töötamise võimaldamine (kui see on süstemaatiline vms juhud).

Välismaalaste seaduse kohaselt on väärtegu:

  • Eestis seadusliku aluseta viibival välismaalasel töötamise võimaldamine.

Välismaalaste seaduses on kirjas ka üürileandja nõue kontrollida välismaalasele korterit üürides nende õigust Eestis viibida. Üürileandmist võidakse tõlgendada kaasaaitamisena karistusseadustiku mõttes. Kontrollikohustuse osas on õiguskantsler arvanud, et see on põhiseadusevastane, aga see, kui inimene on teadlikult üürinud korteri ebaseaduslikult Eestis viibivatele inimestele, ei vabasta vastutusest.

Kuidas ebakorrapärases olukorras sisserändajate olukorda lahendada?

Tänased Eesti seadused ei anna häid võimalusi olukorda lahendada juhul kui inimese tagasisaatmine osutub võimatuks. Seega on oht, et inimesed võivad jääda ebakorrapärasesse olukorda aastateks või ka aastakümneteks. Selline perspektiiv on kahjulik nii nende inimõiguste kaitse mõttes kui ka ühiskonna jaoks laiemalt, sest võib sundida neid inimesi otsima ebaseaduslikke viise sissetuleku teenimiseks või siis võivad nad sattuda ekspluateerimise ohvriks.

Paradoksaalsel kombel võivad inimesed  saada ebakorrapärases olukorras rohkem õigusi ja sotsiaalkaitse, kui nad panevad toime kuriteo, mille eest neile mõistetakse vanglakaristus. Vangistuse ajal on neil õiguslik alus Eestis viibida, töötada ning ka õppida. Samas on vangistuses oht radikaliseeruda, võõranduda ning jäädagi kuritegelikule teele.

Riigil on mitmeid võimalusi neid inimesi ebakorrapärasest olukorrast välja tuua. Üks võimalus on muuta seadusi selliselt, et väljasaatmise perspektiivituse korral oleks võimalik inimesel teatud aja möödudes ja tingimuste täitmisel saada tähtajaline elamisluba, mis võib teda motiveerida ühiskonnaga lõimuma. Samuti saab riik senisest enam pingutada, et väljasaatmismenetlust kiirendada.

Kuna probleem pole mitte ainult Eestis vaid ka teistes Euroopa Liidu riikides, on üks võimalus seda lahendada EL ühiste reeglite ja koordineerituma tegevuse abil.

Miks ei ole õige ebakorrapäraseid sisserändajaid nimetada illegaalideks või illegaalseteks immigrantideks?

Inimese nimetamine illegaaliks või illegaalseks immigrandiks on ebatäpne ja kahjulik.

See on ebatäpne, sest:

  • ebakorrapärases olukorras riiki sisenemine ei ole üldjuhul kuritegu, ja isegi kui oleks, ei tee mõne ebaseadusliku teo toimepanek inimest ennast olemuslikult ebaseaduslikuks;
  • jätab vale mulje, nagu neil ei oleks Eestis seaduse kaitset ning nende inimõigusi, nt menetluslikke, võib rikkuda.

See on kahjulik, sest:

  • see dehumaniseerib inimest ja vähendab tema inimväärikust;
  • illegaalil on negatiivne varjund, mida ei kasutata kunagi oma riigi kodanike suhtes (ka holokausti eest põgenevaid juute nimetati enne II maailmasõda mitmel pool illegaalideks);
  • sildistamine soodustab sallimatust ja vihakuritegusid ning ei lase pidada rändeküsimustes õiglast, vastastikku austavat ja informeeritud avalikku debatti;
  • ebakorrapärase staatuse seostamine kuritegevusega õigustab muuhulgas ebaproportsionaalset sunnimeetmete kasutamist.

Seetõttu on mitmed meediaväljaanded üle maailma, nagu näiteks Associated Press, loobunud inimeste kohta sõnade “illegaal” ja “illegaalne immigrant” kasutamisest.

Loe veel:

Vähemused ja meedia

– PICUM infoleht terminoloogia kohta (inglise keeles)

http://picum.org/picum.org/uploads/file_/TerminologyLeaflet_reprint_FINAL.pdf