Seksuaalvähemuste olukord

Ann Väljataga, Marianne Meiorg

LGBTI õigused on teema, mis erutab avalikkust ja mille üle arutlemine võtab enamasti väga kirgliku tooni. Nii ka 2013. aastal. Ometi on kogu suure müra taga vaikus ja stagnatsioon, pöördelisi arenguid on vähe, kui üldse – kooseluseadus on asetatud riiulile tolmu koguma ja ka karistusseadustiku vihakuritegusid puudutava osa muudatuste teemal ei ole huvigrupid üksmeelele jõudnud. Kohtupraktikat on – ka potentsiaalselt suure mõjuga kaasusi, kuid jõustunud otsuseid veel ei ole, seepärast saab nendest kaasustest täpsemalt rääkida alles mõnel eelseisval aastal. Siiski on toimunud üks olulise tähtsusega sündmus – õiguskantsler andis Siseministeeriumile märgukirja, milles palub viia välismaalaste seadus (VMS) põhiseadusega kooskõlla osas, milles see ei võimalda Eesti kodaniku samasoolisel partneril partnerlussuhte alusel Eestisse asumiseks elamisluba taotleda.

Institutsionaalne ja õiguslik areng

Kõige suuremaks arenguks, mis võib mõjutada perekonna kontseptsiooni Eesti õiguses, ja tulevikus laiendada näiteks perekonna taasühinemise õiguse kaitseala varjupaigamenetluses, on märgukiri, mille väljastas õiguskantsler 4. novembril Siseministeeriumile. Õiguskantsler juhtis esmakordselt tähelepanu ning palus siseministrilt kommentaare VMS-i §-i 118 võimaliku põhiseadusega vastuolu kohta 2012. aastal. Ajendiks olid õiguskantslerile laekunud kolm samasisulist avaldust, milles paluti kontrollida, kas välismaalaste seadus on kooskõlas põhiseadusega osas, kus see ei võimalda Eesti kodaniku samasoolisel partneril Eestisse elama asuda. Nimelt lubab Euroopa Liidu kodaniku seadus (edaspidi ELKS) sihtriiki elama tulla ka Euroopa Liidu kodaniku kolmanda riigi kodanikust vabaabielulisel partneril, soost või seksuaalsest orientatsioonist sõltumata. Eesti kodaniku või siin püsivalt elava välismaalase puhul aga tõlgendatakse põhiseaduse §-ga 12 ja §-dega 26 ja 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni §-iga 8 kaitstud ala kitsamalt – selle alla mahub vaid traditsiooniline tuumikperekond. Oma teabenõudes palus õiguskantsler siseministril hinnata, kas selline olukord on põhiseadusega kooskõlas.^[1] Siseministeerium vastas 2012. aasta novembris kirjaga, kus selgitas, et kehtiv regulatsioon on õiguspärane, kuna „Eesti õiguses ei määratleta omavahel abielus mitteolevate isikute õiguslikku seisundit võrdväärsena abielus olevate isikute õigusliku seisundiga ning ka leibkonnaliikmetena ühise majapidamise omamine ei muuda isikute õiguslikku seisundit, siis ei saa ka Eesti kodanikul tekkida ootust, et tema juurde elama asumiseks oleks võimalik saada elamisluba või elamisõigus isikul, keda Eesti tema perekonnaliikmena ei tunnusta“.^[2]

Samuti sedastas siseminister, et „kolmanda riigi kodaniku õiguslik seisund Eestis erineb olemuslikult nii Eesti kodaniku kui ka Euroopa Liidu kodaniku õiguslikust seisundist, mistõttu ei ole tegemist omavahel võrreldavate isikute gruppidega.“Õiguskantslerit aga see argumentatsioon ei veennud ning 2013. aasta 4. novembri märgukirjas soovitaski kantsler algatada välismaalaste seaduse muutmine selle põhiseadusega kooskõlla viimiseks.^[3]

Siseministeerium vastas märgukirjale, rõhutades, et direktiivist 2003/86/EÜ ei tulene liikmesriikidele kohustust arvata elamisloa taotlemise aluste hulka ka samasooliste partnerlus või pikaajaline heteroseksuaalne kooselu, selles osas säilib riigi diskretsiooniõigus. ELKS-i vastava sätte eesmärk ei ole perekonna kaitseala laiendamine Eesti õiguses, vaid EL-i kodanike perekonnasuhete säilitamine sellisena nagu need lähteriigis olid.^[4] Siseministeerium jäi oma seisukohale kindlaks ning 2014. aasta märtsi seisuga ei ole astutud samme välismaalaste seaduse muutmiseks. Ometi võib juba sellise märgukirja olemasolu teatavaks edasiminekuks pidada, kuna see juhib tähelepanu vastuoludele, mis lisaks Eesti kodanike ja siin püsivalt elavate välismaalaste õigusele perekonnaelu kaitsele, võivad mõjutada ka näiteks perekonna taasühinemise põhimõtte tõlgendamist asüülipraktikas.

Nagu sissejuhatuses mainitud, on suurem osa õiguslikke muudatusi alles algfaasis ning suuremaid lahendusi 2013. aasta ei toonud. Siiani on transsooliste isikute seisund Eesti õiguses reguleeritud küllaltki ähmaselt ning aktivistide ja huvigruppide väitel on kehtiv regulatsioon aegunud ega vasta tegelikele vajadustele ning olukorrale. Puudujääke transsoolisi inimesi puudutavates seadustes kajastab Helen Talalaev Eesti Inimõiguste Keskuse 2012. aasta aruandes.^[5] 2013. aastal valmis perekonnaseaduse muudatuste eelnõu, mis jõustumisel selgitaks ühte võimalikku probleemi, millega transsoolised isikud ja nende partnerid võivad kokku puutuda. Nimelt, näeb perekonnaseadus ette, et abielu on tühine, kui abielus on samast soost isikud. See säte ei lahenda olukordi, kus üks abikaasa teeb abielu kestel läbi soovahetusoperatsiooni. Nii Justiitsministeerium kui ka Siseministeerium on praegust regulatsiooni tõlgendanud nii, et sellisel juhul loetakse abielu tagasiulatuvalt tühiseks ning sellest ei tulene pooltele mingeid õigusi ega kohustusi.^[6] Kavandatud muudatused aga näevad ette, et sellisel juhul jääksid kehtima kõik enne tühisuse aluse ilmnemist (st juriidilise soo muutmisega) tekkinud õigused ning kokkulepped. Eelnõu autorid nendivad, et kavandatud muudatuse sihtgrupp on tegelikkuses ülimalt väike – ometi saadab sellise olukorra konkreetsem reguleerimine selge signaali, et transsooliste isikute problemaatikat ei käsitleta enam millegi puhthüpoteetilisena.^[7]

Interseksuaalsete isikutega seonduv on terves maailmas nii meditsiiniliselt kui õiguslikult keeruline ning suuresti reguleerimata. Eesti ei kujuta selles küsimuses erandit. Sotsiaalministeeriumi andmetel on aastatel 1992–2012 Eestis sündinud üks ebakindla sooga isik, seega puudub praktiline kogemus nii arstidel, kohtunikel, juristidel kui ka sotsiaaltöötajatel.^[8] Hetkel ei võimalda seadus sünnitunnistusele soo märkimata jätmist, küll aga on võimalik seda muuta.^[9] Interseksuaalsete inimeste ravi ja opereerimist reguleerivad sarnaselt teiste meditsiiniteenustega võlaõigusseaduse §-d 758–773. § 776 kohaselt loetakse alla 18-aastaseid isikuid piiratud teovõimega isikuteks ning kas ja kuivõrd suudavad nad teostatava ravi või operatsiooni võimalikke positiivseid ning negatiivseid mõjusid hinnata, jääb arsti otsustada. Juhul, kui arsti hinnangul ei ole isik võimeline neid asjaolusid mõistlikult kaaluma, kuulub otsustusõigus patsiendi seaduslikele esindajatele. Interseksuaalsetele isikutele erisusi ette nähtud ei ole.^[10]

Lisaks on jätkuvalt päevakorras võrdse kohtlemise seaduse muutmine selliselt, et see tagaks kaitse seksuaalse orientatsiooni, veendumuste, vanuse ja puude alusel diskrimineerimise vastu ka väljaspool töövaldkonda, st hariduses, sotsiaalvaldkonnas, tervishoius ja kaupade ja teenuste kättesaadavusel. Vastava eelnõu projekti väljatöötamine on Sotsiaalministeeriumi 2014. aasta tööplaanis.

Kohtupraktika

Kohtus on endiselt menetlemisel MTÜ Seksuaalvähemuste Kaitse Ühingu esindaja Reimo Metsa kaebused seoses abieluvõimetõendi väljastamisest keeldumisega ning samasooliste partnerite vara jagamisega pärast kooselu lõppu. 2013. aastal on lisandunud kaasus, mis puudutab välisriigis sõlmitud samasooliste abielu tunnustamist Eestis ja selle kajastamist rahvastikuregistris.^[11]

Olulisemad arutelud

Kauaoodatud kooseluseaduse edasiarendamine ei kuulunud möödunud aastal Justiitsministeeriumi prioriteetide hulka ning samasooliste partnerite kooselu reguleerimisele lähemale ei jõutud, mis aga ei tähenda, et poleks toimunud tulist arutelu. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatas aasta alguses petitsiooni, kus kutsus kodanikke üles astuma välja traditsioonilise peremudeli säilimise eest ehk kooseluseaduse vastu. Petitsioon kogus 37 854 allkirja, mis on kohalikke mastaape arvestades väga suur arv.^[12] Avalikke demonstratsioone kampaania raames ei toimunud.

Rahvusvahelisel homo- ja transfoobia vastasel päeval 17. mail toimus paneeldiskusioon, mille raames arutlesid muutuva perekonna kontseptsiooni ja selle õigusliku reguleerimise üle Riigikogu liikmed Olga Sõtnik, Andres Anvelt ja Imre Sooäär. Kõik osalejad tõdesid, et samasooliste kooselu õiguslik staatus on oluline küsimus, millele vastuste leidmine  on takerdunud eelkõige poliitilise tahte puudumise taha. Lahendusena pakuti välja erakondadeülese töögrupi loomist. 2013. aasta jooksul vastavat töörühma ei loodud, selleni jõuti alles pärast koalitsioonivahetust käesoleva aasta märtsis.

Septembrikuus leidis traditsiooniliselt aset nädal „Erinevus rikastab“, mis seekord oli pühendatud perekonna mõiste muutumisele ajas ja alternatiivsetele peremudelitele ning hõlmas filmi- ja aruteluprogrammi. Kampaaniat rahastas osaliselt (30 000 euro ulatuses) Sotsiaalmisteerium. Sellest ärritatuna algatas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks teisegi petitsiooni, kuna leidis, et kampaania „Erinevus rikastab“ rahastamine Sotsiaalministeeriumi poolt kujutab endast maksumaksja raha kuritarvitamist. Petitsiooni tulemusena laekus Sotsiaalministeeriumile sadu identse sisu ning sõnastusega kirju, kus paluti lõpetada kampaania „Erinevus rikastab“ finantseerimine. Laekunud kirjadele saatis Sotsiaalministeerium vastuse, kus selgitas abielu ja perekonna kontseptsioonide erinevust ning võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise keelu olulisust demokraatlikus ühiskonnas.^[13] Vastukaaluks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks initsiatiivile asuti koguma allkirju kampaania toetuseks ning Sotsiaalministeerium sai ka 80 kirja, kus tänati programmi „Erinevus rikastab“ toetamise eest ning tõsteti esile selle positiivset mõju eesti ühiskonnale.^[14]

Ka vihakõne küsimus ei leidnud 2013. aastal õiguslikke väljundeid, arutlusteemana aga oli see igati päevakorral. 12. septembril toimunud Avatud Ühiskonna Foorum tõstis vihakõne teema fookusesse ning otsis vastust küsimustele meedia eneseregulatsioonist, ajakirjanduseetikast ning vihakõne piiramise võimalustest digitaalmeedia ajastul ning selle vahekorrast sõnavabadusega.^[15]

Sõnavõttudest pälvis konkurentsitult suurimat tähelepanu Riigikogu saadiku olümpiavõitja Erki Noole erakirjavahetuses avaldatud mõte, et homoseksuaalsus on haigus, mille ravile või profülaktikale aitab kaasa „praktiseerivate homoseksuaalide seltskonna vältimine“,^[16] mis leidis ühiskonnas ka mõõdukat kriitikat.

Soovitused:

• Võtta vastu kooseluseadus, millega reguleerida samasooliste partnerite õiguslikke suhteid võrdselt abieluliste suhetega.
• Reguleerida selgelt Eesti kodaniku või residendi välisriigi kodanikust samast soost partneri või abikaasa elamis- ja viibimisõiguse alused Eestis.
• Määratleda interseksuaalsete isikute õiguslik seisund ning sätestada nendele osutatavate meditsiiniteenuste kord.
• Võtta vastu reeglid, mis pakuvad LGBTI inimestele kaitset vihakõne ja diskrimineerimise eest, sh kaitset diskrimineerimise eest väljaspool töövaldkonda (hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenuste osas ning toodete ja teenuste kättesaadavusel).